Jälle kord su hellus äratus mus looma. Ime veel, et rentslis maoli ma ei rooma! (Jõesaar, Muru 1982: 169) Ma ohkan, peeker jälle peos. (Alver 1989: 197) Ah, ma teadsin juba noorelt: raheroosk mu rapsab toorelt. (Jõesaar, Muru 1982: 168) Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm. (Alver 1989: 432) Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Jääb minevik maha kui tuhast kett, me vajame priiust ja puhast vett. (Alver 1989: 433) Ja kellel hõõguv helg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Kuis on seal tuli kollane ja puhas,
Peipsilt lennake läbi Võnnu, kus kõneles kerkokell. Lennake Võrus, Vändras ja Karksis. Lennul vaadake üle vee, kuidas terendab Sinine puri. Tehke tiir ümber Piibe tee. Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ning Ao, üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.") Viimane kogu "Korallid Emajões" (1986) on jällegi arbujalikult klassikalises ja lakoonilises stiilis. Arbujatele viitab luuletus "Arbujate aegu". Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm, kateedrist hullupalati on ainult väike samm. Ning tugipuuta, nöörit sind kannab kiikuv traat vaid siis, kui pääd ei pöörita sul kõrgus, akrobaat! Hoop kaugele ei ulata, mis kaljusse lööb prao. Kõik oma teras sulata ja nõtkeiks noolteks tao. Toed varisevad kantsides kui algab kivipild, ent kuristikel tantsides sulgkergusest saab sild. ("Maailma saatust alati", 1936) Ma nägin täna kummalisi paiku. Seal midagi ei teatud hingevaevast.
annaabi.ee 
