kes need omakorda ladina keelde tõlkis. 1345. aasta paiku tuli Birgittal mõte asutada uus ordu- Regula Salvatoris, sõnastada Päästja (Lunastaja) ordu reeglid ning rajada klooster. (Jörälv, 2003: 27- 28). Umbes samal ajal pidasid kloostri asutamise osas plaane ka Rootsi kuningas Magnus ja kuninganna Blanche. 1346. aastal koostatud suures testamendis lubasid nad kinkida Vadstena kuningakoja koos hulga muude varadega kirikule, mida ''meie ja meie pärijad hakkavad ehitama ja Jumala abiga Vadstenasse rajama.'' Ent Birgitta ei olnud asjade käiguga rahul, kuna kuningal ja kuningannal oli kavas püstitada tulevane kloostrikirik eelkõige mälestusmärgiks iseendale. See aga käis risti vastu Birgitta kavatsustele, kelle sooviks oli näha kirikut, mis olnuks ''lihtsa välimusega, tagasihoidlik ja vastupidav.'' (Jörälv, 2003: 28- 29). Kokkuvõtteks läksid Birgitta, kuningas ja kuninganna tülli ja kuningas ja kuninganna ei leidnudki oma viimast puhkeapika Vadstenas
tolleaegses Rootsis. Pärast palverännakut Trondheimi püha Olafi hauale 1304 lahkus Brigitta õukonnast ja asus koos abikaasaga palverännakule Hispaaniasse Compostelasse. Kui ta abikaasa Ulf Alvastra tsistertslaste kloostris 1344 suri, jäi Brigitta leinates ja patte kahetsedes mõneks ajaks kloostrisse. Varsti pärast seda asutas ta kuningas Manguse rahalisel toetusel Vätterni järve äärde Vadstenasse Kõige Pühama Lunastaja Brigitiinide ordu kloostri, mis peagi muutus üheks keskaegse Rootsi vaimuliku ja vaimse elu keskuseks. Kogu ülejäänud elu veetiski ta palverännakuil Itaalias, kus ta surigi 23. juulil 1373. aastal olles 70-aastane. Ta põrm viidi kodumaale järgmisel aastal ja paigutati Vadstena kloosri kirikusse, kus see on tänaseni. Kunstis kujutatakse teda abtissina brigitiinlaste rüüs, rist laubal, raamat ja palveränduri sau käes.
annaabi.ee 
