Mõned huvitavamad faktid, mis mul meelde jäid olid need, et peeti kolme päevaseid külapühasid, mida nimetati „Maahingamispäevaks“, kus inimesed laulisd meeletult palju. Rannikualadel tegeleti kalandusega ja kuiv havi oli rituaalne toit, mis on väga maitsev. Olid tekkinud ka Iisaku- Kuremäe põliskülad ja eripaikades olid kääpad ehk matmispaigad. Mall rääkis ka eestlastest ja vadjalastest, kelle vahel on väga tugev side. Ta mainis ka seda, et vadjalase tunneb ära selle järgi, et tal on põsenukid kõrgemal. On tehtud uuring, et aastast aastasse on jäänud vadjalasi aina vähemaks ning arvatavasti praegu ei eksisteeri neid enam üldse, kui siis mõni üksik. Kui Mall oli oma ettekandega lõpetanud tuli Dmitri Kulakov oma ettekandega „Poluvernikud“. Mees oli ise vene aktsendiga, aga kõneles väga arusaadavalt eesti keelt. Ta oli väga julge ja konkreetne. Olime küll väsinud juba istumisest, aga kuulasime võidukalt lõpuni
ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui lõunasuunas: 13. sajandi alguses küündis vadjalaste leviala tõenäoliselt Ida- ja Kirde-Eestist läänes Inkere (Izora) jõeni idas ning Soome lahest põhjas Oudova (Gdovi) linna jooneni lõunas. Kõige ulatuslikum dokumenteeritud vadjalaste nn. etnograafiline asuala hõlmas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat (joonis 1), kus kokku elas üle viie tuhande vadjalase. Praegu kõneldakse vadja keelt veel Lauga jõe suudme ääres: Jõgõperä (Krakolje), Liivtsülä (Peski) ja Luudits (Luzitsõ) külades (joonis 2). Vadjalaste peamiseks traditsiooniliseks elatusalaks on maaviljelus ja loomakasvatus. Lisaks on tegeletud ka kalapüügiga. Viimaste sajandite jooksul on vadjalased teenistust leidnud Peterburis. 2002. aasta andmeil elab umbes kolmveerand Venemaa vadjalastest linnades. Joonis 1 Arvukus 1998
annaabi.ee 
