Pärnumaalt (ERM 2375). Omandamise ajal, 1911.a, anti selle vanuseks 120130 aastat (Manninen 1927: 274). Pihtkuub ehk pikkkuub Pihtkuub tehti enamasti täisvillasest riidest. Poolvillane kuub oli vaesuse tunnus. Kangas oli harilikult toimne, harvemini labane. Pihtkuube kanti enamasti külmal ajal ja sageli veel kasuka peal, et "kasukat kokku hoida". Pihtkuub pidi seljas olema nii kirikusse minnes kui ka külla minnes (olgu talv või suvi). Vanema põlve juttude järgi on teada, et vaderitel pidid ristimise aegu pihtkuued seljas olema; samuti kandsid pulma ametimehed terve pulmaaja seda rõivast. Niisiis võib öelda, et pihtkuub e. pikkkuub oli pidurõivas (Manninen 1927 : 167 169). Kuni 19.saj. oli nii meeste kui naiste pihtkuub sama lõikega. Naiste kuued olid vaid veidi avarama rinnalõikega, et oleksid nähtaval ehted. Alates 19.saj. hakkasid kuued aga piha ümber hoiduma ja alt laienema (Kaarma , Voolmaa 1981 : 54). Tori naised kandsid 19.saj. händega pikkkuube.
2.2. Lapse nime valik Erinevatest põhjustest, miks vanemad oma lastele teatud nimesid panevad, on kirjutanud Jüri Valk artiklis ,,Ristimise tähendusest eestlasele rahvausundi andmetel" ning Maris Saar uurimustöös ,,Eesnimed ja nend valiku põhjendusi." 2.2.1. Eestlaste muinasusundi põhjal Lapse nime otsustasid Eestis enamasti ema ja isa, kusjuures nõu võisid anda ka vaderid ja lähemad sugulased. Lutsis oli otsustav sõna öelda vaderitel. Setumaal võis aga nime määrata õigeusu vaimulik, kes mõnikord ka vanematega nõu pidas, andes neile valida mitme variandi vahel. Nimeandmise põhimõtetes võib eristada kahte kihistust: kristlikku ja paganlikku, mis ristiusu traditsiooniga kõrvuti püsima jäi. (Valk 2009) 2.2.1.1. Vanemad andsid enda nime Tihti andsid vanemad lapsele ka enda nime, millel on olnud mitmeid põhjendusi: 1) See on kindlustanud lapsele pika elu. Kui noorel abielupaaril edmane laits on sündinu, sis
annaabi.ee 
