pidid harima. Suuremaid ja tähtsamaid tõid tehti koos, näiteks: suvine heinategu. Välismaailmaga polnud talupoegadel erilist konktakti. Vahel juhtus külla rändkaupmees,kes pajatas jutte ja rääkis uudiseid välismaailmas toimuvast,mis tõi ka natuke vaheldust talupoegade raskesse ja üksluisesse ellu.Talvel oli talupoegadel rohkem aega,siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu tulevaseks suveks. Pärisoriste talupoegade kõrval oli ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalide jaoks olid väiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool olid talupojad küllalt jõukad Jõukamate talupoegade elamud olid ehitatud kindlalt ja hoolega,mis tõttu nad võisid püsida aastasadu. Talupojad kandsid linasest või villasest kangast rõivaid,mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmemal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide asemel olid sidumispaelad.
teod mis olid jumalale meelepärased ehk teisisõnu teod, mis oli kirik heaks kiitnud või paganlikud ehk kiriku vastased teod. Ketserlikkust ei sallitud ning need kes sellesse uskusid põletati tuleriidal. Seega järeldub, et Keskaja inimene oli kirikule aupaklik ning Jumalale alluv. Talupoegade koormised Enamik talupoegi oli keskajal sunnismaised pärisorjad. Erinesid orjast selle poolest, et neid müüdi koos maa ja perega. Peale pärisorjadest talupoegade kõrval leidus ka vabutalupoegi. Nende koormised feodaalile olid väiksemad ja võisid oma elukoha ise valida. Talupoegade põhiliseks tööks oli põllu harimine. Peale selle pidid talupojad kandma ka ränkraskeid koormisi, milleks olid loonusrent ja mõisategu. Talupoegadel oli ka oma maalapp, kus nad kasvatasid vilja, heina. Enamikes piirkondades oli valitsevaks kaheväljasüsteem, kus ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Levinud oli ka aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema,
annaabi.ee 
