kubermangude, maakondade (kreiside) ja isegi külade rõivaste vahel. Rahvarõivad erinesid suunitluselt (igapäevane, pidulik, pulma-, matuserõivas) ning kandja vanusest ja perekonnaseisust tingitult. Kõige pidulikumaks peeti punasest kangast rõivaid. Rahva ettekujutuses olid mõisted krasnõi ( punane) ja krassivõi ( ilus) ühetähenduslikud. Põhilised kangad, millest talurahvas oma rõivad valmistas, olid linane riie ja vill, XIX sajandi keskpaigast aga vabrikusiid, atlass, brokaat, kumats (erepunane puuvillriie), sits, satään, värviline kasmiir. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigutuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge
igaüks, mis meeldib. Menüü algab küll külmade ja soojade suupistetega, kuid supi asukoht on juba suvaline, seda võib pakkuda muude roogade vahel või koguni lõpus. Toitude maitsestamine ja tükeldamine peab olema tehtud köögis – lauas maitseainete või noa küsimine on barbaarne. VENE RAHVARÕIVAD Põhilised kangad, millest talurahvas oma rõivad valmistas, olid linane riie ja vill, XIX sajandi keskpaigast aga vabrikusiid, atlass, brokaat, kumatš (erepunane puuvillriie), sits, satään, värviline kašmiir. Värvikaid vene rahvarõivaid võib näha kunstnike Maljavini, Arhipovi, Kustodijevi maalidel. Erinevatele elementidele vaatamata olid põhja- ja lõunapiirkondade rahvarõivaste põhijooned siiski sarnased. Seejuures on huvitav, et meeste rõivastes oli rohkem sarnast, naiste rõivastes aga erinevat. Meeste igapäevarõivastus koosnes avaralõikelisest,
annaabi.ee 
