vabrikuomanikud ja palgatöölised ehk proletariaat. Pidevalt suurenes just tööliste osa elanikkonnas, aga nad ei moodustanud siiski ühtset sotsiaalset kihti. Kõik töölised ei tegelenud enam füüsilise tööga, vaid osa töölistest olid oskustöölised ning nad moodustasid nn töölisaristokraatia. Nad said rohkem palka ja võisid lubada endale paremaid elutingimusi. Majandusliku arenguga arenes ka kodanluse elatustase ja üldine seisund. Kodanluse hulka kuulusid lisaks vabrikuomanikele veel ka pankurid ja mitmed teised elanikkonnakihid. Kuna töölisi oli palju, muutus 19. sajandi teisel poolel töölisklass jõuks, kes hakkas oma õiguste eest seisma. Nii paraneski aja jooksul nende olukord, kui hakati reguleerima nende tööpäeva pikkust ja töötingimusi üldiselt. Arvan, et õige otsus oli töölisklassil enda eest seisma hakata, sest neile tehti küllaltki ülekohut. Minu arust oli õige mõte, et
Saadi asekuberneri Aleksander von Giersi jutule. Deklareeris, et tööliste nõudmisi ei hakata isegi enne arutama, kui töölised on uuesti tööd alustanud. Järgmisel päeval koguneti uuesti. Selleks ajaks olid Tlnas toimunud juba mõningad vägivallajuhtumid. 13.01. koosolekul otsustasid töölised oma korrakaitsesalgad moodustada (igas salgas 50 inimest). Streik jätkus, töölised tagasi tööle ei läinud. Mindi kuberneri juurde. Kuberner Bellegard lubas kõneleda nendest tingimustest vabrikuomanikele. Lubas tööliste õigustatud nõudmisi vabrikute omanike ees kaitsta. Järgmistel päevadel algasidki läbirääkimised. Mõnel pool hakati järeleandmisi tegema. Esimene kokkupõrge toimus 14.01 Tallinna sadama juures. Kõigepealt hakati tööliste hulgas levitama kuuldusi, et sadama elevaatori töölised ei ole streigiga ühinenud 8 (tegelikult olid)
annaabi.ee 
