ennast kõige paremini. Teos valmis 1937.aastal õlimaalis ning on praegu eksponeeritud Eesti Kunstimuuseumis. Karin Lutsu loomingus on alati tähtsal kohal olnud soolise indentiteedi küsimus. Tema kooliaastatel Pallases polnud naisõpilased küll harv nähtus, aga kunstnikuna läbi luua ning endale nime teha neil ei õnnestunud. See oli ka Lutsule varakult selge. Konrad Mäe ja Ado Vabbe käe all õppides avaldas talle mõju Mäe koloriidirikas looming ning Vabbelt sai ta avangardismi kogemuse. Kokkupuuteid oli ka Eduard Wiiraltiga kes on ilmselt mõjutanud Lutsu loomingus groteskset figuuri kujutust. Tema õpetajad on teda nimetanud la garconne'iks iseloomustamaks tema iseseisvat, poisilikku, vaba ja loomingulist karakterit, mis peegeldub tema töödelt. Teda peetakse ka feministlikuks kunstnikuks, mida ta ilmselt teadlikult ei olnud. Siiski elas ta meeste maailmas, kandis mehelikke riideid, suitsetas ning avaldas avalikult oma arvamust.
edasiandmisel. Ta kujutas harva otsest situatsiooni, õigemini lõi ta fantaasiaid kirjaniku või poeedi teemal. Sellest johtub ka ta tööde haruldane värskus ja ilu. Aasta-aastalt tihenes Vabbe koostöö luuletajaga. Sulejoonistus muutus tihedamaks, käsitluslaad natuuritruumaks. Huvi pakuvad 1920-ndate aastate lõpul loodud kujundused, kus domineerib tihe, tugeva ornamentaalse nüansiga ning huvitava põimega suletikand. 1930-ndail aastail ilmub Vabbelt rida toonillustratsioone (käsikirjalise raamatu „Canticum canticorum“ illustratsioonid, 1932 jt). Kuigi tundeküllased ja nüansirikkad, ei paku nad sellist rahuldust kui varasemad tušijoonistused. Ado Vabbe kui raamatugraafiku areng suundus meeleolukate kubofuturistlike nüanssidega tööde juurest, kus peaosa mängis silueti ja pleki väljendusrikkus, ekspressiivse sulejoonistuseni ja sealt juba toonillustratsioonini. Järjest tõusis otsene side raamatu
annaabi.ee 
