Villaanide talukohast välja tõstmisi on vähe. Õigus oli maavaldajal seda teha aga üldiselt seda siiski ei tehtud. Ka kõik ülejäänud vara, mis villaanist talukorrast surma korral üle jäi läks järeltulijatele, kuid seaduslikult seda ei tunnistatud. Mõisnike enda retoorika oli see, et villaanidel endil ei ole vallasvarale mingit õigust, kõik mis nad teenivad, teenivad na härrale. Tegelikkuses aga kasutasid väga vabalt omandit. Erinevalt vabatalupoegadest, ei saanud villlaanid apelleerida kohtusse, kui mõisnik neilt midagi ära võttis. Manor court rollse on palju säilinud selgitamaks pärisorjade seisundit 13-14 saj UK-s . Selgub,et inglismal oli maks merchet, mida nõuti juhul, kui tp soovis anda oma tütre mehele , ennekõike võõrale, teise mõisniku all kuuluvale mehele. Üpris üldine abielutrahv, mida koguti villaani tütarde pealt. Tütreid ei ole surutud abielluma, kuid
vabatalupojad ja maavabad talupojad. H. Bosse arust on jaotuse aluseks läänikiri, mis on olemas maavabadel, kuid vabatalupoegadel puudub. 14. sajandi algusest peale hakkasid maa uued isandad läänistama maid alama lääniõiguse alusel. Väikelääne jagati eesti ülikate järglastele (sõjalise jõu saamiseks, enamasti seda vajasid piiskopkonnad ja Taani alad). Vabatalupojad ostsid kas kõik või osa adratalupoja kohustusi - teokohustus, loonusandamid, rahamaksu eest välja ostnud. Vabatalupoegadest võis saada adratalupoeg. Vabatalupoegade seas olid möldrid, kõrtsmikud, sepad. Maavaba talupoegade kohustuseks oli: sõja- ja käskjalateenistus, pidama ühte sõjaratsut. Hiljem asendus kõik rahalise maksuga. Üksjalg - Esmakordselt üksjalgu mainitakse 1435. aasta Tallinna Jaani seegi vakuraamatus. 15. sajandil arvukalt mainitakse üksjalgu allikates. 1535. aastal nad hakkavad tasapisi kaduma ja 16. sajandil on üksjalad haruldaseks nähtuseks. Üksjalad
annaabi.ee 
