abiventiilina, mille kaudu elati välja allasurutud pingeid). Võib tõstatada küsimuse poliitilisest teatrist või teatrikunsti poliitilisusest Eestis. Osa kultuuriteoreetikud rõhutavad kogu inimkultuuri, sealhulgas teatri ja draamakirjanduse põhimõttelist poliitilist või ideoloogilist loomust (Holderness 1992: 5; Worthen 1992: 146); Euroopa kultuuriloo taustal on leitud, et nende maade puhul, kus ajaloolises plaanis langesid kodanlikud kultuurihuvid ühte rahvuslike vabastusliikumistega, on mõistel rahvuslik teater iseenesest poliitiline tähendus (Barker 1992: 19–20). Viimatiöeldut võiks laiendada ka eesti teatrile, kuigi meie kultuuriruumis ei ole poliitilise teatri mõistet üldiselt kuigivõrd kasutatud. Lähtudes saksa teatriteoreetiku Fischer- Lichte määratlusest, mille järgi on poliitilises teatris ühiskondlike ja globaalsete probleemide käsitlemise kõrval sama oluline lavastuste uudne esteetika (Pesti 2009: 6), on 1960.–1970
Kommunistlikku maailmasüsteemi haarati NLi sateliitriigid K-ja I-Euroopas, otsustavaks sai kommunistide võit Hiinas ja mitmes Indohiina riigis, edasi võideti endale tugipunktid Ladina-Ameerikas ja Aafrikas – kommunism oli muutunud ülemaailmseks Kom maailmasüsteemi äärealadel oli riike, mis polnud päris kommunistlikud, kuid olid võtnud omaks sotsialistliku arengusuuna (Nasseri-aegne Egiptus) Moskval olid sidemed ka revolutsiooniliste vabastusliikumistega (terrorirühmitustega): PVO, Itaalia Punased Brigaadid ja Lääne-Saksa RAF Kommunism oli laialt levinud mitte selle pärast, et vaesus sigitab kommunismi, vaid sest vaesematel maadel pole piisavalt jõudu kommunistlikele võimuhaaramistele vastu seista, puuduvad institutsioonid, mis nurjaksid radikaalsete diktaatorite võimulepürgimise. Samas oli kommunistlikus riigis odav arstiavija haridus, huvialadega tegelemine oli odav
annaabi.ee 
