inimestest. Just neil põhjustel võttis Ameerika vaba ja võõrandunud tarbimisühiskond ta avasüli omaks. Kuigi ta paistab esmapilgul pinnapealne, selgub ta raamatust, et ta maailmavaade oli tegelikult võrdlemisi eluterve. Andy uskus, et elul puudub igasugune sügavam mõte ja kõik on mittemiski, samas oli ta aga üldsusele teadmata väga religioosne inimene, kes käis regulaarselt kirikus. Andy uskus sügavalt minnalaskmise vabastavasse mõjusse. Ta on öelnud: ,,Miks peab inimene aega raiskama kurvastamisele, kui ta võib selle asemel õnnelik olla?" Ta ei määratlenud kunagi oma probleeme, et nendele üldse mitte mõelda. Teiste probleeme oli ta valmis kuulama ainult lindistustelt, sest nii ei saanud kunagi öelda, kas tegu on näitlemisega või tõsieluga. Kuigi ta armastas kõike pinnapealset, on ta öelnud, et ,,Ilul ja rikkusel pole midagi pistmist inimese headusega
Tartu uuendajatega seisnes selles, et ka tema viljeles rohkem näitemängu, teatraalsust. Tähtis oli näitleja töö ja vihje, et tegemist on teatriga, mitte realismiga. Erinevus seisnes aga selles, et näiteks lavastuses ,,Roomeo ja Julia" lähtuti tekstist, mis moodustas raami, mis mängu käigus omaks tehti. Mikiver ei tunnistanud Tartus mängitavat ,,raevu ja võimetuse emotsiooni". Tema lavastused toetusid mingem intellektile. Ta ei püüdnud tartlaste kombel vabastavasse ,,lapsemängu" või müüti põgeneda. Tema lavastused olid kujundlikud, esines ka visuaalseid metafoore. Erinevalt tartlastest, püsis tema näitlejate mäng psühholoogilisel ustavusel. 16. Mikk Mikiver eesti kirjanduse lavastajana: autorid, teemad, teatrikeel. Kirjeldage lähemalt üht lavastust. 1970nendate lõpul hakkas sihikindlalt tegema eesti kirjandusel põhinevaid lavastusi, mida sidus eestluse teema
annaabi.ee 
