omad,ning Saksamaa oli eestlaste jaoks kui päästjad. Saksamaa otseselt ei kasutanud eestlaste vastu terrorit ja suhtus eestlastesse suurema austusega. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Eestlased suhtusid algselt sakslastesse,kui vabastajatesse Nõukogude okupatsioonist,kuid hiljem selgus,et Saksmaa ei alustanud N. Liiduga sõda mitte selleks, et võõraid rahvaid punase katku käest vabastada, vaid omakasu kaalutlustel s.t. ennetada Punaarmee kallaletungi Saksamaale ja ära hoida punase teerulliga Saksamaa lömastamist. Kaudselt olid sõja alustamise üheks põhjusteks ka Hitleri kinnisideed s.t. sakslaste eluruumi laiendamise ja Uue Euroopa rajamise eesmärke silmas pidades. Sakslased poleks silmagi pilgutanud,
Paljud riigi poliitikud ja haritlased sattusid tapmiste ja repressioonide ohvriks, sealhulgas ka Eesti esimene president Konstantin Päts, kes küüditati Siberisse. Eesti lähiajalugu Saksa okupatsioon 22. juunil 1941 Nõukogude Liitu rünnanud Saksa armeegrupi "Nord" üksused ületasid EestiLäti piiri juba 7. juulil. Juuniküüditamine oli löönud rahva julgeolekutundesse sügava haava ning sakslastesse suhtuti kui vabastajatesse. Vahepealset ajapuhvrit venelaste lahkumise ja sakslaste tuleku vahel kasutati mitmel pool omariikluse taastamiseks. Asutustele paigaldati uuesti rahvuslipud ja üritati vabaneda kõigest, mis seotud venelaste tegevusega riigis. Enne lõplikku lahkumist viidi taganevate venelaste poolt PõhjaEestis ning saartel läbi sundmobilisatsioon, mille käigus viidi kaasa hinnanguliselt 30 000 meest. Eestis kuulutati välja uus mobilisatsioon, mis kuidagi ei tahtnud vedu võtta
annaabi.ee 
