sakslaste käitumise vahel. Kui Punaarmee sõdurid sisenesid eesti tallu püssitääk ees ja ainult mitmekesi, võttes sealt kõike neile meeldivat jõuga, siis saksa soldat jättis majja sisenemisel oma relva välisukse taha või aiavärava külge ja maksis soovitud toiduainete eest raha või vastukaubaga. Kõik see kinnitas eestlaste lootusi, et sakslaste näol on meil tegemist tsiviliseeritud armeega ja nõukogude okupatsioonist vabastajaga, kelle abiga taastatakse Eesti iseseisvus. Kohe esimestest päevadest peale liitus Saksa relvajõududega tuhandeid metsades tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud.
Taskuräti nurgas tundis ta ära samad nime-tähed, mis olid taskurätil, mille pärast tema ja Aramis peaaegu oleksid teineteisel kõri maha lõiganud. Sest ajast peale umbusaldas dArtagnan vapiga taskurätte. Nii pistis ta selle, mille oli maast üles võtnud, sõnalausumata proua Bonacieux' taskusse. Sel hetkel tuli proua Bonacieux teadvusele. Ta avas silmad, vaatas hirmunult enda ümber ning nägi, et korter on tühi ja ta viibib üksi oma vabastajaga. Kohe sirutas ta dArtagnanile naeratades käed. Proua Bonacieux'1 oli maailma veetlevaim naeratus. «Oh, härra,» ütles ta, «te päästsite minu. Lubage, et ma teid tänan.» «Proua,» vastas dArtagnan, «tegin ainult seda, mida oleks teinud iga aadlik minu asemel. Te ei võlgne mulle mingit tänu.» «Siiski, siiski, härra. Ma loodan teile tõendada, et te ei ole tänamatule teenet osutanud. Aga mida ometi tahtsid 113 minust need mehed, keda ma alguses varasteks pidasin
annaabi.ee 
