mis vahel kaetakse veel taimejäänuste, liivaterade või muu materjaliga. Nukk võib sõltuvalt putukaseltsist olla liikuv või liikumatu, ta ei toitu ning tema sees ehitatakse vastse elu jooksul kogutud ainetest üles täiskasvanud suguküps putukas ehk valmik. Erinevatel putukarühmadel on eri tüüpi nukud. Vabanuku puhul on tulevase putuka tundlad ja jäsemed nuku pinnast selgesti eristatavad ning neid võib nõela abil liigutada. Katisnukkudel on kõik putuka kehajätked surutud tihedalt
libamistüüpi. Rindmikulülid on tugevasti kokkukasvanud, eriti tugev on keskmine lüli. Jalad tavalised jooksujalad, harvem kaeve- või korjejalad. Sageli on tagakeha rindmikuga ühendatud peene varrekesega (petiolus). Muneti hästi arenenud, mõnedel liikidel väga pikk või muutunud mürgiastlaks. Vastsed on peamiselt jalutud vaglad, alamatel kiletiivalistel ka ebaröövikud. Vabanuku tüüpi nukk asub sageli kookonis. Esineb polümorfism. Selts jaotatakse kahte alamseltsi. Pidevkehalistel on tagakeha nn istuvat tüüpi, ühendub laialt rindmiku viimase lüliga. Neil esinevad haukamissuised. Tiibade soonestus on väga tihe. Vastsed on fütofaagid, vabaltelavad või kaevandavad, rindmiku ning mõnikord ka tagakeha jalgadega. Nende hulka kuuluvad näiteks lehevaablased. Karusmarjapõõsaste lehti hävitavad karusmarja-lehevaablase Pteronidea ribesii ebaröövikud.
annaabi.ee 
