Filosoofiline proosa Sokrates, Platon, Aristoteles 10. Sokrates (470-390 eKr) ei hoolinud välisest edukusest. Ta kõndis mööda tänavaid ja jutles inimestega. Üritas nendega vestlustesse astuda ja neid oma seisukohti põhjendama panna. Tema põhiseisukoht oli: "tunne iseennast". Sellega üritas ta inimesi mõistusele tuginema panna. Teistele näis ta kui tüütu targutaja. Talle esitati süüdistus väärjumalatesse uskumises. Vastupidiselt oodatud vabandamisele hakkas ta kohtuga vaidlema. Lõpuks mõisteti ta napi häälteenamusega surma. Kuigi tal oli võimalik põgeneda ei teinud ta seda. Sokratesel polnud endal kirjalikku õpetust. Kõik teadaolev on tema jüngrite poolt kirja pandud. Ta ei pidanud end targaks, vaid tarkuse otsijaks. Ta üritas inimesi panna otsima tõde ja loobuda senisest enesekindlusest. Ta teadis, et ta ei tea õieti midagi. Pidas tähtsaks asjade põhjendamist ja mõistmise süvendamist. 11
Muuseas, me kas oleme halvasti kirjeldanud meie seiklusteotsija iseloomu või on lugeja juba märganud, et d'Artagnan ei olnud sugugi tavaline inimene. Kuigi ta kogu aeg enesele kinnitas, et ta surm on vältimatu, siiski polnud ta valmis tasahiljukesi surema, nagu oleks seda tema asemel teinud mõni araverelisem või tagasihoidlikum mees. Ta mõtles järele nende isikute erinevate iseloomude üle, kellega ta täna võitlema läks, ja olukord muutus talle selgemaks. Tänu ausale vabandamisele, mida ta kavatses teha Athose ees, lootis ta saada temaga sõbraks, sest tema suursugune välimus ja karm ilme meeldisid talle väga. Ta kujutles, et sisendab Porthosele hirmu mõõgaloo tõttu, mida ta võis -- juhul, kui teda kohe ei tapeta -- kõigile jutustada ja mis osavalt esitatuna pidi Porthose täielikult naeruvääristama. Lõpuks, mis puutub aga salakavalasse Aramisesse; siis 53 teda d'Artagnan eriti ei kartnud: sest juhul, kui järjekord üldse temani jõuab, saadab ta
annaabi.ee 
