Nagu on öelnud Jaan Kaplinski, et keel on minevikuga suhtlemise vahend. Keele abil saame osa esivanemate öeldust ja mõeldust. Ma arvan, et sellepärast ei tohiks keelt uisapäisa uuendada. Kindlasti ei tohiks kirjakeel kiirelt ja suures mahus muutuda. Ajakirjanduses peaks säilima kõigile arusaadav keelekasutus. Nagu arvab Kaplinski ,peab keeles olema terminoloogia kindlalt paigas. Nagu on öelnud Põhjala, mõnes sfääris peaks konservatiivsus teed andma vabameelsusele. Näiteks poeesias, kus peaks olema vabad reeglid kui ametlikes teksides. See muudab keelekujunduse mitmekesisemaks. Noored kasutavad palju slängi ja muid ise väljamõeldud sõnu omavahelises suhtlemises. See on positiivne, et inimesed mõtlevad välja erinevaid sõnu ja lühendeid, mis võivad mõnede aastate pärast rikastada eesti keelt. Ka Põhjala mõte on, et keele kontrollimatu areng ei tähenda seda, et keelekaitset pole vaja
Just seda peabki Kant silmas valgustatuse all. Kant küll ütleb, et tolleaegne ühiskond pole päris kindlasti veel valgustatud, kui on tegemas jõudsaid edusamme selleks saamiseks. ,,tehke ise otsuseid, kuulake vaid sõna". See lause näitab selgelt seda, et inimestest oodatakse enamat kui ainult põllulapi harimist. Oma artiklis toob Kant esile veel selle, et inimeste valikuvabadust tuleks innustada, mitte tahuda. Üha rohkem tuleks panustada inimeste pealehakkamisele ja vabameelsusele. Kandi artikli põhiideeks pakuksin välja inimeste julgustamist ise otsuseid tegema ning oma saatust ise kujundada. Selline peaks olema tulevik Valgustatuks saab vaid läbi enda pealehakkamise, mitte kuuletudes eelnevatele põlvkondadele. Teet Järv 123795IATB
on muutumas ka kirjandus, ent ometi on inimestel meeles eelkõige eelnev, tugevalt postmodernistlik, ajajärk. Seetõttu peab nüüdisaja kirjandusest rääkides pidama silmas eelkõige seda perioodi, kui Pluuto oli Amburis ehk 1996-2008. Kas kirjandus arenes sellel ajajärgul pigem loomingulise suunana või sai sellest hoopis hea võimalus kapitalistidele rikastumiseks? Nüüd siis on Pluuto Kaljukitses. Milline võib-olla domineeriv suund uuel ajastul? Nüüdisaja kirjandus pani aluse vabameelsusele ning arendas loomingulisust. Kirjandus sai tõelise tähelepanu osaliseks ning lugemus oli võrreldes eelnevaga üllatavalt suur. Kadusid piirid tõelise ja võimatu vahel, mida iseloomustab fantaasiaromaanide suur populaarsus. Maailmakuulsust pälvisid J.K.Rowlingi võluripoiss Harry Potteri seiklustel põhinev seitsmeosaline raamatutejärg ning Paolo Coelho raamatud, kes üllatas maailma oma teostes seksi ja Jumala sidumisega. Eestlastest ületas kõiksugused eetilised piirid Kaur Kenderi
aastal, astudes Tallinna 21. Keskkooli 1.b klassi. Tema lapsepõlv ja noorusaastad möödusid Tallinnas keskkoolis ja Tartus ülikoolis. Tallinna 21. Keskkool oli tol ajal üks vabameelsemaid koole Eestis, seal taluti Punase riigivõimu eiramist teatud piirini, näiteks ei olnud seal kohustuslik komsomoliks olemine ja seal õpetati inglise keelt süvendatult. Kuid siiski oli seal tunda kommunistliku võimu kohalolu, kas läbi kooli personali või teiste õpilaste. Just tänu sellele vähesele vabameelsusele sai Krossist üks Eesti Vabariigi taaselustajatest 1990.-ndate aastate alguses. Eerik-Niiles Kross õppis Tartu Ülikoolis ajalugu ja oli mitmete üliõpilasseltside asutaja ning esimees. Ülikoolis tegeles ta ka n.ö Eesti poliitilise struktuuri väljamõtlemisega, nagu ta ise on kirjeldanud, „tihti õllelaua taga“. Sealt sai aluse tema edaspidise elu ja tegemiste suund – olla Eesti riigi esindaja ja ehitada üles riikide poliitilist süsteemi. Kross lõpetas Tartu Ülikooli 1991
annaabi.ee 
