Riigipiirid suleti kindlalt kuna kardeti Prantsuse revolutsiooni siiakandumist(Paul I). Välismaale õppima ei lastud. 1802 taasavati Tartu ülikool, neli teaduskonda: arsti, juura, filosoofia, usu. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Ülikooli esimene lektor oli Parrot, kes oli keisriga hea sõber - ülikool sai raha ja autonoomiat. Välismaalt tulnud õppejõud tõid valgustusideid, mida Aleksander I vabameelsena toetas. Ülikoolile ehitati peahoone, tähetorn, anatoomikum, kliinik, raamatukogu. TÜ muus kiiresti Euroopas tuntud teaduskeskuseks, siin tegutsesid: Struve - astronoom; Jacobi - füüsik; von Baer - embrüoloogia. 1829-1839 töötas ülikooli juures Professorite Instituut. 19 sajandi esimesest poolest on teada üksikuid TÜs õppinud eestlasi, needki saksas-tusid. Baltisaksa kultuurielu keskpunktiks kujunes TÜ, kunstielu keskpunktiks Raadi mõis. TÜ
Tegu ei ole kaheksa aastat varem ilmunud "Hõbevalge" jätkuga, vaid selle sissejuhatuse ja esimese peatükiga. Avaliku elu autoriteet läks ametiasutustelt intelligentsi esindajatele. Meri lülitus võitlusesse täie jõuga ja tegi oma poliitilise karjääri avangu. Ta kulutas terve kuu 22-lehekülielise fosforiidi kaevandamist käsitleva venekeelse artikli kirjutamiseks. Eestis tekitas artikli avaldamine vastuseisu la Meri sõitis Moskvasse. Ta pakkus oma artiklit vabameelsena tuntud Literaturnaja Gazetale. Artikkel ilmus kahe nädala pärast, kuigi Meri jutu järgi oli peatoimetaja alguses vastu tõrkunud, väites, et tal on keelatud artiklit avaldada. Teade Meri artiklist oli niisiis kohale jõudnud enne kui mees ise. Meri arvates oli artikli ilmumine omamoodi tunnistus KGB haarde nõrgenemisest. Hirm selle institutsiooni ees oli vähenenud. Meri laiaulatuslik fosforiiditeemaline artikkel ilmus lühendatult ajakirjas Suomen Kuvalehti 20
annaabi.ee 
