Linna elanikkond moodustas linnakodukonna. Kodanikuks saadi kas peale sündi või piisavalt linnas elamisest. Linna kodanikuks saamiseks pidi andma kodanikuvande ja maksma kodanikumaksu. Kodanikud jagati kolmeks- ülemkiht ehk patriitsid, keskkiht ehk bürgerid, alamkihid ehk pleebs. Keskaegsete linnade elu toimus linnaõiguse alusel. Tavaliselt andis selle maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Linnaõiguse järgi jagunesid keskaegsed linnad kolmeks: linnriikideks, vabalinnadeks ja riiklinnadeks. Enamik kaubandusest toimus turuplatsil.
Hiljem võttis senjöör kusagil mujal eksisteeriva linnaõiguse ja annetas selle uuele linnale. Taani annetas Lübecki linnaõiguse Tallinnale. Riia sai enda linnaõiguse Hamburgilt. Sageli püüdsid linnad ennast senjööride võimu alt vabaks võidelda, et saavutada täielik sõltumus. Kõige paremini õnnestus see osadel Itaalia linnadel. Osaliselt tekkisid seal linnvabariigid Veneetsia. Teine piirkond oli Saksamaa. Seal ei nimetatud neid mitte linnvabariikideks, vaid vabalinnadeks ja riigilinnadeks. Inglismaal ja Prantsusmaal, kus hakkas tekkima tugevnev kuningavõim, ei saavutatud absoluutset sõltumatust. Keskaegse linna olulisemad tunnused: · linnaõigus · linnamüür Linnamüür püstitati kaitseks, aga kuna linn pidevalt suurenes, suurenes see kontsentriliselt (seestpoolt välja) kui vana müür jäi väikeseks, ehitati uus müür ja vana lammutati maha, linna ehitati järjest edasi.
annaabi.ee 
