ning teisest küljest on tal mitmeti mõistetav staatus. Seega on ka arvamused lahknevad ühed peavad vabakslastuid ühte sotsiaalsesse gruppi kuuluvateks, teised näevad aga selle lõhenemist. Selge on see, et vabana sündinutest erinesid vabakslastud siiski palju. Roomlaste silmis oli enamik vabakslastutest vaesed ja väärtuseta inimesed, vaatamata majanduslikule edule või rikkusele. Ka Gaius jaotas 2. sajandil vabasid inimesi vabana sündinuteks ja vabakslastuteks. Esiteks tuleb rõhutada, et vabakslastu võlgnes oma isandale suurima lugupidamise, mida poegki võlgneks isale. Samuti ei tohtinud vabakslastu oma isandat kohtusse kaevata. Vabakslastu pidi igal aastal eelmise peremehe heaks kindla hulga päevi töötama, selle töö mahtu on tänapäeval aga raske hinnata, kuna see varieerus palju. Arvatavasti võisid Vabariigi ajal vabakslastud mehed ja naised abielluda vabana sündinutega, kuid Cicero ajal juhtus seda harva
kodanikud, kellel oli õigus olla valitud riigiametisse, kuuluda senatisse ja saada preestriks] ja rikaste plebeide [(ld k plebs – rahvahulk): Rooma lihtrahvas; peamiselt väiketalupojad ja käsitöölised ning hilisemate juurdetulijate järeltulijad. Plebeid olid sõjaväekohuslased ning neil oli õigus osaleda rahvakoosolekul] esindajad. Keisririigi perioodil oli Rooma ühiskond aga seisuslik, mis jagunes senaatori– ja ratsaseisuseks, lihtrahvaks, vabakslastuteks ja orjadeks.1 Rääkides Vana-Rooma aristokraatidest ehk ülemkihti kuuluvatest isikutest, peab konstateerima, et need moodustasid kogu elanikkonnast vaid ühe osa, kusjuures kindlasti vähemuse2. Kodanike õiguslik võrdsus, mida poliitilises või isegi riiklikus mõttes pole kunagi olnud, ei kestnud kaua ka eraõiguse valdkonnas: kuni 3. sajandi alguseni eKr eraldasid plebeisid ja patriitse veel ranged keelud; kohtumõistmises kehtisid isegi keskmise vabariigi
annaabi.ee 
