väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Süsteemitu e vabakarjatamineKarjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja
Kopliviisiline karjamaa kasutamine Karjamaa jaotatakse kopliteks(osadeks) - neid kopleid karjatatakse vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevasele karjatamisele järgneb pikem vaheaeg(20-30 päeva taimedele kasvamiseks). Karjatatav ala on piiratud ja loomi sunnitakse sööma ka vähemsöödavaid liike ja seetõttu nad ei levi nii ulatuslikult. Järgmisel karjatamisringil on nad noored ja jälle söödavad. Võrreldes kopliviisilist ja vabakarjatamist on rohusaak 30-50% suurem ja loomakasvatuslik produktiivsus 25-35% suurem. Portsjonviisiline karjatamine Karjatamist alustatakse laudast kaugemalt, tehakse püsielektrikarjused osade eristamiseks. Ühe portsjoni suurus peaks olema nii suur, et loomadel jätkuks süüa 4- 5 tunniks. Enne lauta ajamist tuleks loomad lasta uuele osale karjamaast. Enne lauta tagasi laskmist lastakse lehmad uuele karjamaale, et nad kõhu väga täis sööksid. Karjamaade vahelduvkasutamine
annaabi.ee 
