hoidis silma peal Eesti sisepoliitikal ning tema huviks oli Saksamaa-vastane president. Mõistes, et üht või teist maad pooldavate poliitikute vaated ja seisukohad on maa välis-, kaitse- ja majanduspoliitiliste otsuste aluseks, lõikas ka Nõukogude Liit 1934. aasta riigipöördest mõningast kasu. Hüpoteetiliselt võis Pätsist kasu olla ka hiljem, kui NSV Liidul oli tarvis Eestisse luua sõjaväebaase, sest ükski Venemaa-vastane juht (nagu selleks võiks olla mõni vabadussõjalane) ei oleks ka relva ähvardusel alustanud kunagise vaenlasega koostööd. Seega toimus riigipööre ka Moskva huvides. Kokkuvõtteks saab järeldada, et Eesti ebastabiilset sisepoliitilist olukorda ära kasutades viisid Konstantin Päts ja Johan Laidoner ellu riigipöörde, mis tõi kasu neile ja Nõukogude Liidule ning kahju Eesti rahvale ning ka vabadussõjalastele. Mina arvates leidis 1934. aastal aset ääretult ebaõige samm, sest demokraatiat ei saa kaitsta mittedemokraatlike
ja levitada kodanikes seda vaimu, mis valitses Vabadussõja päevil; õhutada vääriliselt jäädvustama Eesti rahva vabadusvõitluse ja langenud kangelaste mälestusi ning valvel seista ja kaasa aidata Eesti riigi iseseisvuse kindlustamise töös." Siit võib järeldada, et rahvale ei tohtinuks vapside tegevus endast mingit ohtu kujutada. Kes olekski usaldusväärsem iseseisvuse eest seisja kui riigi eest oma enese elu kaalule pannud vabadussõjalane? Ometi ei piirdunud sõjaveteranide liit vaid patriotismimeelsuse levitamisega, õige pea hakkasid kõlama poliitilised sõnavõtud ning koguni nõudmised põhiseaduse muutmiseks. Sisepoliitilised segadused, rahva rahulolematus riigivõimuga ning vapside nõutavad uuendused põhjustasid Vabadussõjalaste Keskliidu populaarsuse kasvu. Usun, et selline asjade käik oli igati loomulik, sest vapside usaldatavus oli sõjas tõestatud, riigi eesotsas asju
annaabi.ee 
