suurendamine*9 , mis on kahtlemata olulised kriminaalpoliitilised eesmärgid. Kas aga turvalisuse suurendamine on eesmärk, mille saavutamise vahendid võivad olla vastuolus ühiskonna alusväärtustega, on küsitav. See, kui riik paigutab isiku sunniviisiliselt vangistusega analoogsetesse tingimustesse, on olemuselt karistuslik meede ning võib toimuda ainult koos isiku süüdimõistmise ja talle määratud vabadusekaotusliku karistuse täideviimisega. Kõnealust mõjutusvahendit tuleb seetõttu analüüsida ikkagi kui kriminaalsele käitumisele järgnevat sanktsiooni; luua teatavate tunnustega inimeste represseerimiseks teadlikult mingit lisakanalit, kus kehtiksid hoopis teistsugused reeglid kui ühiskonnas üldiselt, ei ole põhjendatud. Karistusjärgne kinnipidamine kujutab endast meedet, mille abil tahetakse hakata (vanglas või muus eriasutuses) kinni pidama isikuid pärast seda (sic
Kahjuks ei võimalda sellisel kujul statistika aru saada, miks aastatel 1999 kuni 2001 ei ole rakendatud karistusena rahatrahvi. Samas näeme, et vabadusekaotuse tingimisi karistuse määramine tipnes 1997 aastal 37 otsusega, misjärel on oluliselt langenud. Samas on reaalse vangistuse määramine alates 1999 aastast oluliselt tõusnud, tehes küll aastal 2002 mõningase languse kuid juba aastal 2005 jõudnud 43 kaasuseni. Selline olukord on murettekitav, sest euroopa üldine suund on vabadusekaotusliku karistuste vähendamisele ning pigem võimalike alternatiivide rakendamisel. Eelkõige on selline suund tuletatud mitmete teadusharude koostööst, milliste tulemusena on selgunud teatud kuriteokoosseisude (sh ametialaste) vangistuse vähene efektiivsus üld- ja eri preventiivsetel eesmärkidel ning liigne koormatus ühiskonnale. Karistusregistri andmetest selgub, et aastate 1992 kuni 2005 on mõistetud süüdlasele
annaabi.ee 
