poole. Endiselt nõuti aja, koha ja tegevuse ühtsust. Tragöödia reegleid rakendas oma loomingus näiteks Jean Racine, kelle retoorilisus, kunstlikkus ja efektitaotlus sobisid hästi barokiajastu maitsega. Klassikaline prantsuse tragöödia saavutas jõu ja ulatuse, milleni see zanr teistes maades ei jõudnud. 18. Sajandi lõpp tõi kaasa romantismi koos sellele iseloomuliku vabaduseideaali, suurte isiksuste ja tunnete ülistamisega. Romantikud läksid tagasi kreeka algupärandite juurde. Suurenes huvi Aischylose vastu, kes ennem ei olnud nii populaarne ( tema teosed ei allunud oodatud reeglitele). Sel ajal sai populaarseks ka Prometheuse teema. Tragöödia tõusis tähtsale kohale 16.sajandil Inglismaal. Sel ajal kirjutatud inglise tragöödiate puhul pole aga kerge eristada, kas eeskujuks oli kreeka algupärane versioon või selle ladinakeelsed variandid
Nietzsche sõnale psühholoogia. Teine järeldus on, et tõlgendus aina peab tõlgendama iseennast, ja et seega paratamatult peab iseenese juurde tagasi tulema. Tiiu Hallap. Paul Feyerabendi epistemoloogiline anarhism. Vikerkaar 12 1998.Postulaat inimese olemuslikust headusest on anarhismis niisiis sageli keskne, kuid on kaunis palju inimesi, kelle silmis see kõlab naiivselt. Feyerabend tunnistab ja kasutab anarhismitäpsemalt öeldes, anarhistliku vabaduseideaali teaduse autoriteedi õõnestamiseks. Ta nimetab kõigepealt varasema anarhismi naiivset ja siirast teaduseusku märkimisväärseks, ning leiab, et uuemal ajal ohustavad seda usku kaks faktorit. Esimeseks on teaduse institutsionaliseerumine. Teadusest on saanud äri. Teiseks teguriks on muutunud arusaamine teaduse tulemustest poliitiline anarhist soovib enamasti kehtivat ühiskonnavormi likvideerida.
annaabi.ee 
