teaduseks" peatükkidest 4, 5, 6, kus on juttu falsifikatsionismist, ja Karl Raimund Popperi artiklist "Teadmised ilma autoriteedita", milles Popper empirismi kritiseerib. Falsifikatsionismi järgi eelneb vaatlusele teooria. Vaatlus ei ole usaldusväärne allikas teooriate kinnitamiseks. Teooriad tuleb rangelt vaatluste ja eksperimentide abil kontrollida ning nad eksperimente edukalt ei läbi tuleb nad kõrvale heita. Ühekordsete vaatlusotsustuste abil saab mõningaid teooriaid testida ning näidata, et teooria osutus valeks. Näiteks otsustus "Kõik rongad on mustad" näitab, et otsustus "kohas x nähti ajal t ronka, kes pole must" oli väär. Universaalotsustuste väärust on võimalik dedutseerida vastavast üksikotsustusest. Falsifikatsionismi järgi on teadus justkui rida hüpoteese, mis pretendeerivad maailma või universumi teatud aspekti toimise seletamist. Selleks, et hüpoteesid oleksid teaduslikud peavad
lauseid nimetatakse universaalseteks otsustusteks. Kuidas on võimalik üksikotsustustega jõuda üldiste otsustusteni? Induktivistlik vastus sellele on, et kui teatud kindlad tingimused on täidetud, saab lõplikust hulgast vaatluste üksikotsustustest õiguspäraselt üldistades tuletada universaalse seaduse. Üldistuste seaduspärasuseks induktivisti seisukohalt vajalike tingimuste nimekiri võiks olla järgmine: 1. üldistuste baasi moodustavate vaatlusotsustuste hulk peab olema suur. 2. vaatlusi tuleb korrata väga mitmesugustes tingimustes. 3. ükski vastuvõetud vaatlusotsustus ei tohi sattuda vastuollu tuletatud universaalseadusega. (1) on tähtis, sest enne kummagi üldistuse õigeks tunnistamist on vaja suurt hulka eraldi vaatlusi. Need kolm punkti on induktiivne arutlus – saame üldised otsustused, universaalsed otsustused. Induktsiooniprintsiip on aga selline: kui suurt hulka A’sid vaadeldakse väga
annaabi.ee 
