ronka, kes pole must" oli väär. Universaalotsustuste väärust on võimalik dedutseerida vastavast üksikotsustusest. Falsifikatsionismi järgi on teadus justkui rida hüpoteese, mis pretendeerivad maailma või universumi teatud aspekti toimise seletamist. Selleks, et hüpoteesid oleksid teaduslikud peavad nad olema falsifitseeritavad. St. seda, et hüpoteesi saab testida ning on loogiliselt võimalik, et eksisteerib üks või enam vaatlusotsustus, mis on hüpoteesiga vastuolus ja kui selline vaatlusotsustus tõeseks osutub, siis falsifitseeriks see hüpoteesi. Otsustus, mis pole falsifitseeritav ei ütle meile maailma kohta mitte midagi - maailmal võib olla ükskõik mis omadus ja ükskõik mis otsustus ei lähe algse otsustusega mitte kunagi vastuolusse. Näiteks "Väljas kas sajab või ei saja" on tõene iga ilmaga. Teooriad, mis pole falsifitseeritavad tuleb heita kõrvale. Mida rohkem falsifitseeritav teooria on, seda parem ta on. Näiteks: a) Marss tiirleb ellipsikujuliselt ümber Päikese
Induktivistlik vastus sellele on, et kui teatud kindlad tingimused on täidetud, saab lõplikust hulgast vaatluste üksikotsustustest õiguspäraselt üldistades tuletada universaalse seaduse. Üldistuste seaduspärasuseks induktivisti seisukohalt vajalike tingimuste nimekiri võiks olla järgmine: 1. üldistuste baasi moodustavate vaatlusotsustuste hulk peab olema suur. 2. vaatlusi tuleb korrata väga mitmesugustes tingimustes. 3. ükski vastuvõetud vaatlusotsustus ei tohi sattuda vastuollu tuletatud universaalseadusega. (1) on tähtis, sest enne kummagi üldistuse õigeks tunnistamist on vaja suurt hulka eraldi vaatlusi. Need kolm punkti on induktiivne arutlus – saame üldised otsustused, universaalsed otsustused. Induktsiooniprintsiip on aga selline: kui suurt hulka A’sid vaadeldakse väga mitmesugustes tingimustes ning kui eranditult kõigil vaatlusalustel A’del leitakse omadus B, siis on kõikidel A’del omadus B
annaabi.ee 
