sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avandamiseks, millest omakorda võis juhtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Selles mõttes ei ole Aristoteles mitte ainult teoreetilise jäelemõtlemisega tegelev ,,õpetlane" - vaid ühtlasi suur, erakordslt avara pilguga vaatleja ning koguja, jätkates tahestahtmata mõningate varasemate empiirikute näiteks Demokritose uurimistraditsiooni. Toetumine kogemusele ning eksaktseile vaatlusandmeile põhjustab tema mõttemaailma vabastumise kõigest poeetilis religioossest ja mütoloogilisest ballastist, mis tagades sellele kaine ning realistliku ajalikkuse. Ja Aristotelest hinnates me võime vaielda, kumb on ta kaaluvamal määral kas abstraktselt mõtisklev filosoof võii kogemusi ning tähelepanekuid korrastav loodusuurija: nii idealistid kui empiristid tahavad näha temas oma mõtlemistraditsioonide esindajat antiikses filosoofias. Ei tule aga unustada, et
vaatluste ning tähelepanekute varal kogutud teadmisi, mis samuti pidid kaasa aitama asjade ja nähtuste sügavama olemuse ja nende vastastikuste sõltuvuste avamiseks, milles omakorda võis johtuda vastavate mõistete täppis kujundamine. Sellest järeldub, et Aristoteles ei ole mitte ainult teoreetilise järelemõtlemisega tegelev "õpetlane", vaid ühtlasi ka suur, erakordselt avara pilguga vaatleja ja koguja. Toetumine kogemustele ja vaatlusandmeile tagab kaine ning realistliku ajalikkuse. Aristoteles tavatses kasutada oma vaatlustulemusi ja kogemusi toormaterjalina üldkehtivate tõdede tunnetamise otsinguil - jäädes selles suhtes oma mõtlemise sügavamalt tuumalt ikkagi esmajoones platonistiks. 5. Loogika osa teaduste süsteemis. Aristoteles jõuab varakult järeldusele, et kõik inimlikud teadmised liigituvad vastavalt nende otstarbe ning laadile erinevaiks teadmis- või harrastusaladeks
annaabi.ee 
