siiski oma võlu, oma maagiline mõju; hele ja punane rõõmu-tuli helkis elavalt inimeste nägudel, kes sõõris seisid, ja ka noore tüdruku tõmmul laubal; kahvatu vastuhelk kõikuvate inimvarjudega langes platsi tagapõhjal ühest küljest Sammasmaja vanale mustale kõdunenud fassaadile, teiset küljest aga võlla kivist tulpadele. Tuhandete nägude hulgas, mida see tulehelk punaseks värvis, oli üks, mis näis kõigist teistest rohkem süvenevat tantsijanna vaatlemisse. See oli ühe mehe tõsine, vaikne, sünge nägu. See mees, kelle riideid ümbritseva rahva tõttu näha polnud, võis kõige rohkem kolmkümmend viis aastat vana olla, kuid ta pealagi oli paljas, ainult kõrva ääres paistsid olevat mõned harvad, juba hallid juuksesalgud, ta laiale kõrgele laubale oli korts tekkinud, sügavais silmis säras aga haruldane noorus, elujanu, sügav kirg. Ta jälgis vahetpidamata mustlastüdrukut, ja kuna noor muretu kuueteistkümneaastane plika oma tantsu ja
direktor ärevalt mööda tuba edasi-tagasi jooksis, nagu ei teaks ta, mis teha, pani tema lehviv öökuuesaba ka lilletatud kretongi lehvima ja laskis tema taga näha kahekordseid, ülekuti üksteise sammaste otsa asetatud voodeid. Suure kapi otsas, mille külge oli kinnitatud eesriiet kandva traadi teine ots, seisid kõrvuti kaks kipsist rinnakuju. Need olid asjad, mis köitsid Indreku tähelepanu. Aga nende vaatlemisse süvenemiseks polnud tal aega, sest direktori ärevus näis aina kasvavat. ,,Kopfschneider! Kopfschneider!" hüüdis ta korduvalt ikka ägedama häälega. Kui ei tulnud vastust ega ilmunud hüüetavat, tõmbas direktor jällegi Indrekut näpuga ja nüüd avas ta suure toa kolmanda ukse, mis viis kuhugi väikesesse pimedasse ruumi. Avatud uksest tungival valgusel Indrek nägi ka siin kahekordseid voodeid. ,,Minu kannul!" käsutas direktor Indrekut, kes oli temast paar sammu maha jäänud
annaabi.ee 
