vastupidi. Halb on aga väga subjektiivne mõiste. Kõik oleneb vaatenurgast, inimese enda lähenemisest. Kui kõik oleks tip- top korras ja elu oleks vaevast prii, siis inimeses tekib tunne, et nii peabki olema, et kõik hea on iseenesest mõistetav. Kui aga pingutama ei pea ja kõik kipub kergelt tulema, hakatakse asju vääriti hindama. Nii aga elu ju paraku ei toimi. Asjade nimel tuleb vaeva näha, tööd teha, neid tuleb hoida ja kohelda neile vääriliselt, õigesti. Minu vaatevinklis muutub siinkohal halb heaks. Kõik need probleemid, ärevad momendid meie elus, ootus ja kahtlused hakkama saamises, hoiavad ärkvel meie hinge. Ärkvel olek on ju hea. Iga kord kukkudes, tuleb leida see jõud, et uuesti tõusta. Lootus täidab meie hinge, kui me mõtleme kõigidele teistele inimestele, hingedele, enne meid, kes samuti selliseid olukordi läbinud. Nemad said hakkama, saame meie ka. Hinge ärkvel hoidmisele ei tee halba ka tunnustus meist väljaspool, meie
Foniiklased austasid foniikia jumalaid Aštartet jne, inimohver , eriti väike lapsed , kriisi situatsioonis. Allikate kohta , oli arvestatav foniikia keelne kirjavara , kuid see pole säilinud, vähesed osa säilinud mis tehti hiljem kreeka keelte. Kartaago ajalugu teame kahe rahva allikate kaudu, kreeklased ja roomlased, kreeka keelsed allikad kuni 3 saj ja ladina keelsed alates 3-2 saj. Mõlemad olid kartaagolaste vaenlased, mõlemad käsitlesid Kartaagot üsna kriitiliselt, vaenulikus vaatevinklis. Ta oli linnriik, hegemoniaalne linnriik , varakult kujunes selline impeerium, temast sõltuvad linnriigid ulatuslikul alal vahemere lääneosas, kuidas see kujunes me ei tea. Selge on et hiljemalt 6 saj lõpuks oli Sitsiilia lääneosa tema sfääris, 5 sajandil Sardiinia rannikualad, hiljemalt 4 ajal Hispaania rannikualadel olevad foniikia linnad. Paljud linnad nende mõju all ka Aafrika põhjarannikul. Linnad olid erinevates sõltuvates vahekordades, kes tunnistasid kartaago hegemooniat
annaabi.ee 
