Galaktikate maailma paisumisest sõltumatult tõendab see jääkkiirgus varasest Universumist (ehk reliktkiirgus ehk foonkiirgus ehk veel täpsemalt -- mikrolaineline kosmiline taustkiirgus), et Universum oli kunagi väga tihe ja kuum. Sellist Universumit oli ennustanud just Suure Paugu kosmoloogia raames George Gamow 1946. a. Osutub, et see kiirgus on äärmiselt isotroopne, s.t. väga ühesuguse temperatuuriga (täpsusega üks sajatuhandik) sõltumata vaatesuunast. [1] LÄHIAJALUGU 4 Hiljuti mõõtis taustkiirguse täpsemalt ära satelliit COBE (Cosmic Background Explorer -- kosmilise taustkiirguse uurija), mille lennutas orbiidile USA kosmoseagentuur NASA 1990. a. Nelja-aastase mõõtmise tulemusena osutus, et mikrolaineline kosmiline taustkiirgus on ebaühtlane kuni 10- kraadiste taevaaladeni, kuid see temperatuuri erinevus
Tege-likult oleneb nähtavus udus ning vihma- ja lumesajus kõige rohkem laterna valgusjaotusest. See peab rahul-dama jargmisi nõudeid. 1. Valgusvihk ei tohi hajuda suurima heledusega suunast kõrgemale. 2. Valgusvihu hajumisnurk püsttasapinnas peab olema võimalikult väike, nii et valguslaik on pika kitsa riba kujuline. 3. Valgusvihk peab suunduma madalale. 4. Udulaterna valgusvihu telg peab asuma juhi vaatesuunast kaugel. Seeparast paigutatakse udu- laternad nii madalale, et nende kõrgus teepinnast ei ületa ühte kolmandikku juhi silma kõrgusest. Liiga madalal (alla 40 cm) asuvad laternad nähtavust kuigi palju ei suurenda, kuid moonutavad ümbruse tajumist ja purunevad kergesti. Juhile näib, et tee läheb allamäge ja vastutulijad on tegelikust 2 . . . 3 korda kaugemal. Peale selle on madalaid laternaid raske
süsteemid, infrapunased radiomeetrid, mikrolaineradiomeetrid ja radarid). (kaugseire peamiseks infoallikaks on obj lähtunud elektromagnetkiirgus). Infot annavad: kiirguse spekter või heleduse keskväärtus eri spektrip-k, heleduse varieeruvus ja korrelatsiooni uuritava obj piirides (nn tekstuur), lisainformatsioon muudest allikatest (geoinfosüsteemid), heleduse ajaline muutumine ja ajaline korrelatsioon, heleduse olenevus vaatesuunast ja valguse langemise suunast, obj lähtunud kiirguse polarisatsioon, fluorestsejtskiirguse olemasolu, heledus ja ajaline kestvus) pasiivsed skannersüsteemid: paljukanalilised mitmesuguse lahutusvõimega, soojukiirguse e infrapunased, mikrolaine, kujutise spektromeetrid.. aktiivsed süsteemid: lidar, radar. Pildid DN ühikutes. Informatiivsemad on heleduskordaja ühikud (suhe samades valgustingimusts oleva ideaalse difuusse peegeldaja heledusse).
Sfäärkoordinaatide puhul on suurus punkti P(x,y,z) kaugus koordinaatide algusest O ( = x 2 + y 2 + z 2 ). Nurk määratakse siin samal viisil kui silinderkoordinaatide korral, aga vertikaaltasapinnas mõõdetav nurk (90O < 90O) määrab raadiuse kaldenurga XY-tasapinna suhtes. Praktilisel joonestamisel pole ülaltoodud seoseid koordinaatide vahel vaja teada, küll aga saab nurki ja kasutada jooniste vaatlemiseks suvalisest vaatesuunast (vt. punkt 5). Joonis 1. Ülalkirjeldatud rist-, silinder- ja sfäärkoordinaate saab kasutada punktide sisestamiseks joonestamisel, näiteks (vt. ka lisa 1 juhendi esimesest osast): · 8,13.5,-9 absoluutsed ristkoordinaadid; · @8,13.5,-9 relatiivsed ristkoordinaadid; · 7<22.5,6.45 absoluutsed silinderkoordinaadid; · @7<45,5.5 relatiivsed silinderkoordinaadid; · 4<90<30 absoluutsed sfäärkoordinaadid;
annaabi.ee 
