Karakterijoone tõestusena esitatakse seik v paar sündmusest. Erijooni näidatakse eri ajal eri kohtades aset leidnud elulooliste sündmuste kaudu. Sündmuste ajaline järgnevus lõhutud. Määrav karakter kui tervik mille seisukohalt ühe või teise karakterjoone avaldumise aeg pole oluline. Üksikisiku eneseteadvuse autobiograafilised väljendumisvormid. 1) iroonia 2) isiklik kiri – kujuneb loodus kui absoluutselt üksiku, tegevuseta isiku vaateala (vaatealune objekt) ja ümbrus (taust miljöö). Oluliseks muutuvad eraelu lugematud pisiasjad. 3) stoiline autobiograafia. Lohutuskõned. Autori kahekõne filosoofia ja lohutajaga. Augustinuse “Pihtimus”, Marcus Aurelius “Iseendale” – kõnelused iseendaga, uus suhe iseendasse. Kolmandale ei anta sõna. Lunastust otsitakse enesest, vahetult enese ideede vallast. Järsult suureneb isiklike, intiimsete sündmuste osakaal, mis teiste koha pealt on tühised
üalmägitud eeskirja põjal näteks 1899. a. «Tasuja» uue trüi väjaandmise. Bornhöe need jutustused, milles ta kujutab oma kaasaegset XIX saj. lõu linnaolustikku, ei ole kül omanud ajalooliste teostega võreldavat üiskondlikku mõu, kuid teatavat täelepanu pävivad ometi. Jutustades tolleaegse Tallinna eesti kodanluse ja väkekodanluse elust, vahekordadest allakäva aadli esin457 dajatega, linnaeestlaste saksastumisest jne., aitasid need teosed kaasa kirjanduse vaateala laienemisele, kuna varasem proosa piirdus peamiselt küaelu ainestikuga. Peamist huvi pakub Bornhöe jutustustes tolleaegse olustiku, mitmesugustesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste, nende mõteviisi, harjumuste ja vaadete tõpäane kujutus. Tätsamates nendest --«Anni neitsipõves» ja «Rollides», mis on oma sisult võdlemisi läedased --on kesksel köal aadli narruseni ulatuva seisusliku uhkuse ja rahvusliku übuse paljastamine, millega kirjanik jäkas oma ajalooliste
annaabi.ee 
