Identiteet ise on vastuoluline ja heterogeenne mõiste, mida näitavad ka uuringud. On arvatud, et Eestis elavate venelaste varasemaks enesemääratluse baasiks oli Nõukogude identiteet. Uue identiteedi baasi otsimisel pole tõenäoline, et kõigil toimub see uue etno-kultuurilise identiteedi suunas. Erinevatel rahvusgruppidel Eestis toimub identiteedi otsimise protsess erineva kiirusega ja erineval määral, muutused toimuvad erinevates identiteedi komponentides. Järgnevalt vaataksingi mõningaid aspekte selles identiteetide loomise protsessis. Identiteedi olemasolu Kõigepealt mõni sõna identiteetide olemusest. Inimestel on vaja ennast määratleda, et tekiks endast arusaadav pilt. Selleks vaadeldakse end mingi grupi liikmena ning võrreldakse ennast ülejäänud maailmaga. Kui ebaõnnestub luua selge pilt endast võib inimene kogeda ärevust. Mõned identiteedid püsivad ajas praktiliselt muutumatuna, mõned muutuvad aga sageli
Siis taandus hea vanake oma igavesse üksindusse ja nuttis oma nurgas, öeldes enesele: ,,Ah, meie, õnnetute naisolevuste meeldimisaeg on möödas isegi süütute laste juures; ajame hirmu peale nendele pisikestele, keda tahame armastada." Baudelaire on ennekõike tuntud ,,Kurja lillede" autorina, minagi lugesin keskkoolis seda luulekogu, kuid hinge läks mulle hoopis teine tema teos: "Väikesed poeemid proosas", mida ma vaataksingi lähemalt. ,,Väikesed poeemid proosas" ei ole ühtne teos, nagu Baudelaire seda alguses plaanis: ,, Me võime katkestada, kus aga tahame,..., sest ma ei seo tõrkuvat tahet ülipeene intriigi imepeene niidi otsa" ,ta oli pettunud tulemuses, nagu ta kirjutab oma sõbrale Arsene Houssayele (1). Selles kogumikus on julmad ja absurdsed situatsioonid, naljakad ja kurvad- ja neid kõiki seob linnateema.