vähemalt 1 suur iga kuu, mis andis reeglina kuule ka nime. Kuna igal jumalal oli oma funktsioon, siis pidi neile kõigile ikka austust näitama (läbi pidustuste). Olympiamängud olid üleriigiliselt kõige suuremad pidustused. Südasuvised jumalanna Athena pidustused Panthenaia. Persepone. Oli pidustusi, mis oli vaid meestele. Olümpiamängudel nt võisid osaleda vaid vallalised naised. Demeter ja Persepone Ideaaltüüp: · Rongkäik traditsioonilist teedpidi, rahvas jagunes vaatajateks ja minejateks. · Ohvriloomad valdavalt imetajad (kitsed, lambad, sead, veised); emased loomad jumalannadele; need loomad pidid olema perfektsed ja ehitud. Hekatombos saja veise ohver (Hera jaoks) Oluline, et loom pidi tahtma, et teda ohverdatakse. · Maskeraat, tantsud seksuaalne alateema; kanti falloseid(isegi naised) Ettenähtud maskid. · Pühamus leidis aset ohvritoomine · pidusöök
osaleda rituaal ei salli pealtvaatajaid. Kirikuteenistustest said osa võtta aind usklikud ehk kirikuliikmed, mis garanteeris pühaduse puutumatuse. Kui oleks osalema hakanud profaanid, oleks see tähendanud võõra vaimu sissetulekut, seda aga ei olnud kirikuteenistusel vaja. Sellepärast ongi siin nii raske tõmmata piiri osalejate ja vaatajate vahel. Selle olukorra keerulisus seisneb selles, et seda piiri on võimalik tegelikult tõmmata. Vaatajasaali alge oli olemas sel ajal. Jagunemine vaatajateks ja näitlejateks ei ole veel täpselt määratletud, piir on äärmiselt liikuv. Võib alata karnevalile omane liikumine, kõik haaratakse mängu. Normiks ta veel saanud ei ole. Huvitav ka selle lagunemise põhjus (sakraaltegelaste lagunemine): asi ilmselt proffesionaliseerumise protsessis. Kui katoliku kirik hakkas oma teenistustes kasutama teatraalseid elemente, siis hakkasid vaatajad ja osalised teineteisest eralduma. Osa inimesi muutus tegelasteks, osa vaatajateks
annaabi.ee 
