Kreekas oli väga levinud vaasimaalimine. Vaasid olid varasematel aegadel geomeetriliste ornamentidega. Aga u 6. sajandil e Kr sai väga levinuks mustafiguuriline stiil. Hiljemalt u 530a e Kr hakati vaase maalima hoopis vastupidi. Kui mustafiguurilise stiili puhul maaliti punakaspruunile vaasipinnale musta värviga figuurid, siis uue stiili puhul maaliti taust mustaks, jättes figuurid katmata, seega punaseks. Selle stiili nimeks sai punasefiguuriline. Üheks kõige ilusamaks vaasivormiks peetakse amforat. Amfora on kahesangaline veinisäilitamisnõu. Vaasimaalidel kujutati igapäevaelu ja ka müütide tegelasi. Vaasimaalid annavad väga hea ettekujutuse, kuidas vanad kreeklased ehk hellenid elasid ja riietusid. Hellenid hindasid väga kunsti, nad arvasid ,et kui nad hästi maalivad, on nad jumalatele meelepärased. Vanas-Kreekas maaliti ka hoonete seinu. Isegi Eestis võib leida pilte, mis on inspireeritud Kreeka templimaalingutest
värviga, figuurid jäeti katmata; need esinevad niisiis punastena mustal taustal. Uue tehnika paremus seisnes selles, et detaile figuuride sees ei olnud enam vaja välja kraapida, neid võis peente mustade joontena pintsliga peale maalida. Uus tehnika oli hoopis paindlikum ja võimaldas elavamat joonistusviisi. Punasefiguuriline stiil on kreeka vaasimaali tippsaavutus. Ka sel alal oli juhtiv Atika, kuigi tõuget said sealsed meistrid arvatavasti Jooniast. Üheks kõige ilusamaks vaasivormiks peetakse amforat. Amfora on kahesangaline veinisäilitamisnõu. Vaasimaalidele pakkusid ainet Homerose eeposed, arvukad müüdid jumalatest ja kangelastest, samuti ka tolleaegsed peod ning spordivõistlused. Vaasimaalid mõjuvad selles mõttes huvitavalt, et sealt saab näha muistsete kreeklaste elu, nende välimust, rõivaid, tarbeesemeid, kombeid ning palju muud. Selles mõttes pakuvad nad enam kui skulptuurid.
annaabi.ee 
