Abiellus Debora Hint A. Vaarandiga sellest abielust sai ta ka kirjanikunime. Tegevusrohke aasta lõpeatas Suure Isamaasõja puhkemine. Sõja käigus sattus ta lõpuks Moskvasse, kus töötas mõnda aega ,,Rahva Hääle" toimetuses. Ajakirjaniku tööst tuli loobuda kaugele arenenud kopsu tuberkuloosi tõttu. Aastatel 1951-1955 oli ta Kirjanike Liidu luule konsultant. Sealt peale on ta oma loometööd jätkanud kutselise kirjanikuna. 1952 a. abiellus ta Juhan Smuuliga. 1954 a. anti Debora Vaarandile NSVL teenelise kirjaniku, 1971 a. Rahvakirjaniku aunimetus. 1976 a. autasustati teda Lenini ordeniga. 1965. aastal sai ta esimese Juhan Liivi nimelise luuleauhinna, milleks on raha asemel karjasemärss. 1994. aastal anti talle Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia, 2005. aastal riiklik elutöö preemia. 1977. aastal ilmunud kogu "Tuule valgel" on poetessi viimane originaalkogu, edaspidi pühendus ta tõlgetele. Vaarandi oli siis 61-aastane. Tema luuletuste tuul
raamat" (1959) kuulsam proosa raamat. Tõlgiti paljudesse keeltesse, sai Venemaal väga tuntuks. ,,Kihnu Jõnn ehk Metskapten" (1964) rahvalik näidend. ,,Polkovniku lesk ehk Arstid ei tea midagi" (1965) ootamatu tema loomingus. Tekitas skandaali. Eemaldub realistlikust esteetikast. Skandaalis oli oluline, et see kommenteerib mentaliteeti Polkovniku lese kaudu. Ärritas Nõukogude sõjaväelasi. ,,Muhu monoloogid" (1968). Debora Vaarand saare olustik oli tuntav ka Saaremaalt pärit Vaarandile, see jättis ka mingi jälje loomingusse. Vaarandi elab pika elu (1916-2007). Tema kõige tuntum tekst on Saaremaa valsi tekst, mis omakorda on pärit stalinistlikust poeemist ,,Talgud Lööne soos". Vaarandi jaoks oli positiivse Nõukogude kirjanduse kirjutamine teraapia. Tema võimupositsioone ei võta. Tal on oma stalinismis, aga repressioonimasina eesotsas polnud, ehki polnud sellest kaugel. ,,Põleva laotuse all" (1945) esimene kogu. Noore inimese värskus võib leida. Ilusad luuletused
annaabi.ee 
