Tugevad külje - ja sabalihased tõukavad neid edasi. Ka uimed on voolujoonelised. Vesi on külm elupaik, seepärast on vaalalistel paks kehasoojust hoidev rasvakiht. Kui saabub talv, rändab enamik vaalu soojematesse vetesse, osa neist jõuab ekvaatorilähistele. Talvituvad vaalad kas söövad vähe või ei söö üldse. Nad elavad oma rasvade arvel ning seepärast kõhnuvad kõvasti. Pojad sünnivad vaaladel talvitumise ajal ja poegade arv on tavaliselt üks. Vaalapojal pole kuigi palju rasva ning seepärast toimubki poegimine soojades vetes. Vaalapoeg sünnib suurena ja hästi arenenuna. Joodi ja rasvarikas piim tagabki järglase kiire kasvu. Vaalalised on võimelised omavahel teatud määral suhtlema. Nende "jutt" koosneb naksatustest, vilejuppidest, urahtustest ja mitmesugustest kumedatest häälitsustest. Kaaslastele saadavad nad teateid ka saba või loibadega vastu vett lüües või mõnikord veest välja hüpates ja võimsa plartsatusega tagasi langedes
Poeg on sündides 6-8 m pikkune ja kaalub 2-3 tonni, seega aafrika elevandi suurune. Ta hakkab ujuma ema kõrval ja toitub piimast. Pehmete huulte puudumise tõttu ei saa ta piima imeda. Kui poeg haarab kinni nisanibust, surutakse rinnast eriliste lihaste kokkutõmmetega talle piim suhu. Selles on üle 40% rasva. Igapäevase suure anuse (100-600 liitrit) toitva piimaga võtab ,,beebi" kaalus juurde kuni 100 kg. Võõrutamise ajaks 6-7 kuu pärast, kui on jõutud külmadesse vetesse on vaalapojal kasvanud paks rasvakiht ja kiused suhu ning ta pikkus on 15-16 meetrit, see on pool emast. (Loomade elu 7 köide Imetajad 1987) Sinivaalade omavaheline suhtlemine Sinivaalad on üksikuitlejad. Harva on neid näha 2-3 koos. Omavahel suhtlevad nad väga mitmesuguseid hääli kasutades. On kindlaks tehtud selliseid häälitsusi nagu ruigamine, ümisemine, soigumine. Osa häälitsusi on nii madalad, et inimkõrv neid ei kuule. Vees on nad rahulikud, toitudes
annaabi.ee 
