Vee liikumisega kantakse org aine alla sügavamatele aladele, oma tekkekohast kantakse kaugele. Klassikalised vaated veesamba kooslustele Pikka aega arvati, et veesamba toiduvõrgu madalaim aste on fütoplankton (ränivetikad ja vaguviburvetikad). Magevees klorofüüdid ja desmideed ja sinivetikad – need seovad C-d. Nad loovad eelduse teisele astmele, kuhu jäävad zooplankterid, näiteks aerjalalised, vesikirbulised. Neid tarbivad putukavastsed, kalad, kuni vaalani, hülgeni, inimeseni. Toiduvõrgus ei saa olla rohkem lülisid kui 5 (see on naiivne, 20 a tagasi oli nii, sest on ju ka teisi org-e, näiteks detriidisööjad.) isegi 10% ei jõuta teisele astmele, sest bakterid on välja jäetud. Süsteemi efektiivsus oleneb produtsentidele kättesaadavast toitainete varust või selle saatuse määras toiduahela tipus olevate röövtoiduliste organismide arv, millest olenes kui palju ohverorg-e süsteemis eksisteeris
munaraku küpsemisel. Selle viimase kohta on mitte just palju, kuid siiski juba pikema aja jooksul ilmunud artikleid, viimane neist 1997 sügisel Nature Genetics (lindudel). Pöördume tagasi generatsiooni aja ja molekulaarse kella juurde. Allan Wilson (1977) näitas, et kui võrrelda omavahel pika ja lühikese generatsiooni ajaga imetajaid (elevant, vaal, hiir, küülik) terve hulga valkude järjestuste erinevuse osas ja võtta eelduseks, et liinid, mis viivad elevandi ja vaalani on olnud siiski valdavalt esivanematest, kelle põlvkonna pikkus oli suurem, kui neil esivanemail, kes paiknevad hiire ja küülikuni viivail liinidel, siis peaks neist ristvõrdlustest selguma generatsiooni aja effekt. Kui suur see loodetav effekt peaks olema? Wilsoni arvutuste kohaselt võiks pika generatsiooni ajaga liikidel olla mutatsioone 1/5 - 1/8 sellest, mis on lühikese põlvkonnaga liikide liinil. Seda aga valkude primaarse struktuuri erinevuste statistikast ei nähtunud
annaabi.ee 
