väga väikeseid DNA koguseid, <5 pg 1000 aluspaari pikkust DNA-d. Paljude hübridiseerimismeetodite puhul kantakse analüüsitav DNA, RNA või valgud üle tahkele kandjale, nailonist või nitrotselluloosist membraanfiltrile. Nukleiinhapete ülekandel eelistatakse nailonfiltrit, kuna see on mehaaniliselt tugevam kui nitrotselluloosfilter. Nitrotselluloosi eelistatakse valkude ülekandel. NH-d fikseeritakse nailonfiltrile ristsidumisel UV valgusega või immobiliseerimisel vaakumahjus (0,5 - 2 tundi; 80°C). Nitrotselluloosile saab siduda NH-d ainult vaakumahjus. NH-te seostumine membraanfiltrile on kovalentne, kuid mittespetsiifiline. Kuna DNA ülekannet agaroosgeelist nitrotselluloosfiltrile kirjeldas esmakordselt Edwin M. Southern (1975), siis nimetatakse meetodit tema auks Southern blot-iks. Northern blot-meetod tähistab RNA ülekannet geelist filtrile ja Western blot elektroforeetiliselt lahu-tatud valkude ülekannet filtrile.
koguseid, <5 pg 1000 aluspaari pikkust DNA-d. Paljude hübridiseerimismeetodite puhul kantakse analüüsitav DNA, RNA või valgud üle tahkele kandjale, nailonist või nitrotselluloosist membraanfiltrile. Nukleiinhapete ülekandel eelistatakse nailonfiltrit, kuna see on mehaaniliselt tugevam kui nitrotselluloosfilter. Nitrotselluloosi eelistatakse valkude ülekandel. NH-d fikseeritakse nailonfiltrile ristsidumisel UV valgusega või immobiliseerimisel vaakumahjus (0,5 - 2 tundi; 80°C). Nitrotselluloosile saab siduda NH-d ainult vaakumahjus. NH-te seostumine membraanfiltrile on kovalentne, kuid mittespetsiifiline. Kuna DNA ülekannet agaroosgeelist nitrotselluloosfiltrile kirjeldas esmakordselt Edwin M. Southern (1975), siis nimetatakse meetodit tema auks Southern blot-iks. Northern blot-meetod tähistab RNA ülekannet geelist filtrile ja Western blot elektroforeetiliselt lahu-tatud valkude ülekannet filtrile.
T>600˚ hakkab aktiivselt reageerima keskkonnaga. Kõik lisandid ↑ kõvadust, tugevust. C- sis>0.01% põhjustab Ti haprust (H-rabedust). Sis. maakoores >0,6%, kuulub looduses enamlevinumate me hulka. Ti-maagist saad.kontsentraat, mis töödeldakse Ti-tetrakloriidiks TiCl4. Neutralses keskkonnas T=800…900˚ puhutakse sulaMg läbi gaasilise TiCl-ga. Taandunud Ti-osakese paakuvad poorseks käsnaks, mispeenestatakse, saadud Ti-pulbrist pressitakse elektroodide pressimist legeerivate vaakumahjus. Sul-te saamiseks lis. Ti-pulbrile enne elektroodide pressimist legeerivate el-tide pulbrid. 22. Ti sulamid, liigitus, kasutamine. Puhas Ti a paljud sulamid on plastsed, hästi survetöödeldavad. Kõigis sulameis on legeerivaks el-diks Al, paljudes ka V, Mo, Cr. Str-ri järgi liig: 1) ühefaasilised α-str-ga sulamid: (Al-ga 4-6%), nt. TiAl6Sn2,5, TiCu2. nende Rm =700-900 MPa, plastsus 10-12%. 2) kahefaasiline α+β-str-ga
Titaani tootmise tööstusliku protsessi metallotermiliselt lõi 1940.a W. Kroll, tootmine algas USAs 1947.a Titaanimaagist (rutiil Ti O2 , ilmeniit FeTi O2 ) saadakse kontsentraat, mis töödeldakse titaantetrakloriidiks T iC l4 . Neutraalses keskkonnas (Ar, He) temperatuuril 800-900 °C puhutakse sulamagneesium läbi gaasilise titaankloriidiga. Taandunud titaaniosakesed paakuvad poorseks käsnaks, mis peenestatakse ning saadud titaanpulbrist pressitakse elektroodid ja need sulatatakse vaakumahjus, sulamite saamiseks lisatakse titaanpulbrile enne elektroodide pressimist legeerivate elementide pulbrid. Elektroodid sulatatakse kaitsekeskkonnaga elektrikaarahjudes valuplokkideks või valanditeks. Titaan on polümorfne metall sulamistemperatuuriga 1660°C, tihedusega 4,5 Mg/ m 3 , mis omab kristallvõret H12 (Ti α ) temperatuurini 882°C, ülalpool seda temperatuurini kristallvõret K8 (Ti β ). Mehaanilised omadused sõltuvad suurel määral titaani puhtusest. Puhta titaani
annaabi.ee 
