Ka helide puhul võib üksikheligi ilus olla. Kaugemat ilu, mida pole enam meeltega näha ja tunda, näeb hing ilma vahenditeta. Millegi ilusa suhtes peavad tekkima erilised tundmused ja emotsioonid. Ülim ja algne ilu teeb need, kes teda armastavad, ilusaks ja armastusväärseks. Upub see, kes klammerdub ilusate kehade külge ega lase lahti, uppudes hinge mitte kehaga, hämaraisse sügavikesse, mis vaimule on rõõmutud. Nägemiseks tuleb teha vaataja sarnaseks vaadatavaga, n:ei näe päikest silm, mis pole olnud päikese sarnane, ilu ei näe hing, mis pole ise ilus. Iga millegi tegija peab olema tugevam tehtavast, sest ta peab endast osa ära andma. Me ei näe asja ilu siis, kui see on väljaspool meid, vaid kui see siseneb meisse. Kui keegi imetleb midagi, mis on tehtud millegi teise järgi, suundub ta imetlus sellele, mille järgi on see tehtud. 10. Keskaja filosoofia peamised probleemid. Augustinus. Aquino Thomas.
Ka helide puhul võib üksikheligi ilus olla. Kaugemat ilu, mida pole enam meeltega näha ja tunda, näeb hing ilma vahenditeta. Millegi ilusa suhtes peavad tekkima erilised tundmused ja emotsioonid. Ülim ja algne ilu teeb need, kes teda armastavad, ilusaks ja armastusväärseks. Upub see, kes klammerdub ilusate kehade külge ega lase lahti, uppudes hinge mitte kehaga, hämaraisse sügavikesse, mis vaimule on rõõmutud. Nägemiseks tuleb teha vaataja sarnaseks vaadatavaga, n:ei näe päikest silm, mis pole olnud päikese sarnane, ilu ei näe hing, mis pole ise ilus. Iga millegi tegija peab olema tugevam tehtavast, sest ta peab endast osa ära andma. Me ei näe asja ilu siis, kui see on väljaspool meid, vaid kui see siseneb meisse. Kui keegi imetleb midagi, mis on tehtud millegi teise järgi, suundub ta imetlus sellele, mille järgi on see tehtud. Aristoteles. Kunst kui jäljendamine. Plotinose vaated kunstile
luulest ka eemale juhtida. Asetades kirjanduskriitikas kogu rõhu m õ i s t m i s e l e, tekib oht libiseda mõistmisest pelka seletamisse. Kui aga üle rõhutada n a u t i m i s t, kiputakse langema subjektiivsusse ja impressionismi ega saada naudingustki rohkem kasu kui pelgast ajaviitest ja meelelahutusest. Kõige tänulikum on Eliot kriitikule, kes oskab panna teda vaatama midagi, mida ta pole varem vaadanud või on vaadanud üksnes eelarvamusega; kes seab teda vaadatavaga silmitsi ja jätab siis sellega üksi. Sealtpeale peab ta toetuma üksnes enda tundlikkusele, taibule ja tarkusvõimele. (Refereeris Maarja Põld) 20. Eliot "Traditsioon ja individuaalne talent" “Traditsioon ja individuaalne talent”(1919), E kõige teoreetilisem ja antologiseerituim artikkel. Elioti kui kriitiku ja teoreetiku vaateid uurides tuleb alati arvestada, et need on ühtaegu poeedi omad, neis on püüdu sõnastada omaenese loomingulist kogemust.
annaabi.ee 
