õigusteaduses, taandareng (sks Rückbildung) ja kaljukass (norra fjellfross) zooloogias, praegu eelistavad zooloogid sõna ahm). 13. J. Aaviku keelearenduse põhimõtted, lk 106 - Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik modelleeris ideaalset rahvuskeelt ruumilise kompositsiooni põhimõttel: ta soetas uuteid nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks. 14. J. Aavik sõnavara rikastajana, lk 107 + konsp - Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). 15. J. Aavik grammatikauuendajana, lk 108 - Aavik propageeris kirjakeele
1. Otstarbekohasus, millele alluvad rikkus; selgus ja täpsus; lühemus; kergeõpitavus ja -omandatavus. 2. Ilu, sellele alluvad: häälikuline kõlavus ehk eufoonia; lühemus; stiilis-psühholoogiline ilu. 3. Omapärasus, millele alluvad: analoogiavormide asemel häälikuseaduslikud vormid; tarbetutest võõrapärasustest puhastatud süntaks; mitmete võõrsõnade asemel või kõrvale omad. Grammatilisi uuteid: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav (jalgu, tube, õnnelikke), lühike sisseütlev (tuppa, jõkke, merre, sohu), lühem mitmuse omastav (maastike, õnnelike), viisiütleva elustamine (avasui, püstipäi, nõtkuvi jalu), i- ülivõrre (parim, kõrgeim, rikkaim), maks-vorm (tegemaks, olemaks), lauselühendite reeglistamine, sõnajärje degermaniseerimine jpm.
annaabi.ee 
