Uusvasakpoolsus ja uusparempoolsus on mõlemad 20. sajandil tegutsema hakanud liikumised. Uusvasakpoolsus tekkis varem, kuid nende väljaastumised kukkusid läbi, mis tõttu nende filosoofia pidi vaibuma. Uusparempoolsed kasutasid võimalust ning tulid välja enda uuenduslike ideedega. Uusvasakpoolsed on need, kes on kasvanud väljaspool marksistlikku traditsioone ning on ilma marksistliku minevikuta, kuid siiski on enese jaoks avastanud Karl Marxi. Uusvasakpoolseid nimetatakse ka uusmarksistideks. Tähtsaimaks neid võiks pidada Frankfurdi koolkonda, mis koosnes enne II Maailmasõda ühinenud Frankfurdi õpetlastest. Selle koolkonna rajajaks peetakse Max Horkheimerit. Tuntuimad õpetalsed on ka Theodor Adorno ja Herbert Marcuse. Herbert Marcuse oli teadusidee vastu, tema arvates on teadus vaid üks inimkonna funktsioone. Tema ja ka teised uusvasakpoolsed usuvad, et teadus on alati kas konservatiivne või siis kritiseeriv, kuid mitte neutraalne.
meeleolud ja ideed. Nende üheks lähtekohaks oli paljude noorte loobumine eelmise põlvkonna eluväärtuste tunnustamisest. Läänemaailm oli oluliselt rikastunud ja igapäevaste aineliste vajaduste rahuldamine oli muutunud enamikule inimestest niisama endastmõistetavaks nagu õhu hingamine. Tulemuseks oli näiteks hipide liikumine, sukeldumine rokikultuuri ja alternatiivsete ideoloogiate otsing. Osa noori muutus lausa mässumeelseks. Neile kunstnikele, kes pooldasid sel ajal populaarseid uusvasakpoolseid, kapitalismivastaseid ideoloogiaid, muutus eriti vastumeelseks seinise avangardismi riiklik tunnustamine ja müügiedu. Nad ei tahtnud enam luua kunsti, mida saaks müüa-osta ja koguda nagu luksuskaupa. Neile kunstnikele oli üheks võimaluseks taaselustada dadaistlik traditsioon. Dadaistid olid korraldanud provokatiivseid etendusi, kuid enamasti siseruumis. Neodadaistidel oli võimalik esineda suurejoonelisemalt ja avalikumalt. Kunstiteose kui objekti asemele
annaabi.ee 
