Germaanlaste riikide tekkimine ehk barbarite kuningriigid Rahvasteränne kiirendas Lääne-Rooma riigi langust. Läänegootide riik. Kõigepealt tungisid hunnid idagermaanlaste hulka kuuluvate, Musta mere rannikul asunud idagootide aladele (see oli aastal 375). Idagoodid liikusid nüüd omakorda läänegootide valdustesse. Viimased otsisid aga kaitset Ida- Rooma keisrilt ja rändasid Balkanile (ületasid Doonau jõe, mis oli Rooma riigi piiriks). Ida-Roomas suhtuti uustulnukatesse ettevaatlikult, neid vaadeldi kui põgenikke ja nende õigusi igati piirati. Säärane halvustav suhtumine pani läänegoodid mässama. Kuningas Alarichi juhtimisel liikusid läänegoodid Rooma impeeriumi aladel edasi, otsides nii endale uut kodumaad. 410. aastal rüüstasid läänegoodid Alarichi juhtimisel Rooma linna. See vahejuhtum vapustas paljusid tolle aja inimesi. Seejärel liikusid läänegoodid edasi lääne. 418. aastal rajasid nad Pürenee poolsaarel
kirevast seltskonnast kujunes välja uus ühiskond, ameerika rahvas. Esimese ametliku rahvaloenduse järgi oli 1790. aastal ameeriklasi 3,929,214. Umbes pool esimese 13 osariigi elanikkonnast olid inglased, ülejäänud soti, iiri, saksa, hollandi, prantsuse, rootsi, uelsi ja soome päritolu. 19. sajandil sisserändajate hulk kasvas tohutult ning haripunkti saavutas 20. sajandi alguses. Alguses suhtusid ,,põlised ameeriklased" uustulnukatesse kui odavasse tööjõudu. Kui aga immigrante hakkas üha arvukamalt saabuma, tõusis ärevus ameeriklaste hulgas üsna mitmel põhjusel. Esiteks olid paljud uusasukad juudi või katoliku usku, mis ei meeldinud ameeriklastele, kes valdavalt olid anglosaksid ja protestandid. Osa ameeriklasi sattus ärevusse oma kultuuri ohustamise pärast; vastsed immigrandid elasid sageli enklaavides, ei loobunud Vana Maailma tavadest ega paistnud soovivat ameerika kultuuri assimileeruda. Mõned nägid
annaabi.ee 
