Nt mõelda interjektsiooni oi! erinevate tundevarjundite üle. Eksplitsiitselt markeeritud üleskutsefunktsioon tähendab, et kuulajat teavitatakse oma eesmärkidest. Sõnades on üleskutsefunktsioon sageli seotud hinnangukomponentidega. Nt kui kedagi nimetatakse jalamatiks, tähendab see, et mõeldakse tahtejõuetut, enamasti naisinimest, kelle suhtes kõneleja on tõrjuval positsioonil. 13. Sõnavara ajaline markeering. Eesti keele sõnavara hulk suureneb pidevalt. Uued sõnad on kas uustuletised või laenud teistest keeltest. Täiesti uusi juurmorfeeme lisandub tänapäeval ülimalt vähe. Laenude hulgas võib eristada kolm rühma neologisme: Okasionaalsed e juhuneologismid vaid ühe korra (ühes allikas) esinevad sõnad, mis on loodud ühes kommunikatsioonisituatsioonis ja pärast seda enam kasutust ei leia. See võib toimuda hetkelise nimetamislünga täitmise vajadusest või teadlikust ekspressiivsuse suurendamise vajadusest (nt tuksterjer segaverelise koera tähenduses).
tekst pärineb aastast 1535.- see oli sõdurivanne. Need on esimesed omakeelsed oskussõnad: tõotama, vanduma ja sõna kuulja. Ridamisi hakatakse eesti keelseid Si välja andma juba 19.saj alguse. Eestimaa talurahvaSe, stoikud. Sõnad nagu peremees, talupoeg, põllumaa. 1816. Eestimaa Talurahva S. 1820. Lihtlandimaa talurahva S: emak, isak, nadu, küli jne. Kreutzwald: kasutas võõrsõnalisi termineid – apellatsioon, deebet, dokument, servituut. Samuti omakeelsed uustuletised – ametnik, kohtunik, omanik, volinik, vastanik. Enne Eesti rahvusest juristkonna teket sõltus Se tekst suures osas juhusest. Õteaduse sihiteadlikust arengust ei saanud juttu olla. Tõlgendajad olid muulased. Tihti esines sisulisi puudujääke ja nende uurimine võis anda äraspidise tulemuse. Oskuskeele aluseks ja eelduseks on üldkeele teatav tase. 20. saj alguseks oli üldkeel läbi teinud suurema arengu, jäi põhja-Eest. Selle sajandi teisel kümnendil tegui kirjakeel
annaabi.ee 
