Kritiseerides siurulaste uusromantilist loomingut, taotleb Kivikas realistlikumat eluvaatlust brosüüris "Maha lüüriline shokolaad!" (1920). Novellikogus "Verimust" (1920) taunib kirjanik sõjakoledusi. Patsifistlikku hoiakut väljendab ka publitsistlik romaan "Ristimine tulega" (1923). Kivikas osales vasakpoolses ajakirjas "Murrang" (1921) ja kuulus "Tarapita" (1921-1922) rühmitusse. 1920. aastatel kujunes ta triloogiaga "Jüripäev" (1921), "Jaanipäev" ja "Mihklipäev" (1924) uustalunike elu käsitleva asunikuromaani esimeseks viljelejaks. Hilisemast loomingust pälvis riiklikku tähelepanu Vabadussõja-aineline romaan "Nimed marmortahvlil" I (1936). Johannes Semper Johannes Semper -- (1892-1970) luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses. Õppis koos Johannes Vares- Barbarusega Pärnu gümnaasiumis (1905-1910), jätkas õpinguid Peterburi ülikoolis romaani-germaani
kellest pääses 14 parteid riigikokku. Nende seas oli 8 vana erakonda, kes olid esimeses koosseisus, 2 uuendatud vasakäärmuslaste parteid (Iseseisvlaste partei). 4 uut parteid: 1) Asundustalunike ja väike talunike (riigirentnike) koondus- Loodud oli 35 000 asundustalu, tundsid oma võimu, sest hääletajaid oli palju. Soovisid saada riigikokku, et kaitsta oma huve. Esindas ainult Harjumaa, Tartumaad ja Viljandimaad. II agraalpartei Eestis, mis kaitses uustalunike huve. Puudus parteile hädavajalik programm ning nende eesmärgiks oli kaks punkti: 1) Riik peab rõhku panema põllumajandusele, sest maa toodab koguväärtust. 2) Riik peab toetama kõiki põllumehi võrdselt (Tegelikult taheti, et uustalunike hakatakse rohkem toetama kui vanutalunike). O. Thief, O. Kösser. 2) Rahvuslik vabameelne partei- Tekkis Eesti valveliidust. Nägid Eestis korruptsiooni, riigivargust, riik mädaneb seest, ei ole olemas enam kohusetunnet ja vastutustunnet
annaabi.ee 
