Humanistlikus geograafias sai inimesest üksikindiviid. Keskseks muutus ruumi, koha ja keskkonna tähenduste tõlgendamine. Samas hakati linnaruumi käsitlema inimese elu ja kogemuse kaudu. Oluliseks muutusid kontaktid geograafia, kunsti ja kirjanduse vahel ning sügavam arusaamine kultuurist. „Koht“ ja selle määratlemine olid humanistliku linnageograafia olulised küsimused. Ruumist sai koht elamise kaudu. Eestis arendajaid napib. Eestis pealinnade imagoprojektid ja linnaluule. 1E. Uusmarksistlik geograafia (lk 132-139) Marksistliku linnageograafia järgi on tootmine üldiselt ja linn spetsiifiliselt kasumi ja protsessi osa. Linnade ja nende maakasutuse arend toimub vastavalt kapitalistliku ühiskonna reeglitele, mida soodustab näiteks linnaplaneerimine. Indiviidi mõju linnas on väga väike, kuna kapitalistlikud struktuurid panevad paika ühiskonna põhireeglid. Linnageograafide huvi marksismi vastu tekkis 1960.aastate lõpus. Ruum on ühiskondlik toode, mis sisaldas ja
olnud kohamarketing. Võimalusi humanistliku lähenemisviisi arendamiseks annab ntks linnaluule. Linna kaudu antakse edasi ajastu vaimsust, vaikivat protesti, rahuolu, sotsiaalset staatust/protesti ja ajaloolist mälu. On leitud, et humanistlik linnageograafia ei ole piisavalt huvitunud majanduslikest ja poliitilistest süsteemidest, vaid keskenduvad indiviidi huvidele. Humanistliku linnauurimise esimene suurem laine oli 1970ndatel ja teine, metodoloogiliselt arenenum laine algas 1990.ndatel. Uusmarksistlik geograafia (lk 132-139) Linnageograafide huvi marksismi vastu tekkis 1960ndate lõpus. Peamine eesmärk oli vaadelda Marxi töid ruumilisest vaatenurgast. Ruum oli ühiskondlik toode, mis sisaldas ja vahendas ühiskonna struktuurilisi omadusi. Marksism hakkas arenema linnauurimises eelkõige tänau prantsuse sotsiaalteoreetiku Henri Lefebvre'i töödele. Marksism oli tema jaoks kõige tähtsam seletusviis ja lähenemisvõimalus kapitalistlikule ühiskonnale ja linnauurimisele
annaabi.ee 
