sobivusest elukeskkonnaga, mistõttu hakati väärtustama uute elamute ehitust ja vananenud asumite kadumise linnadest Kolmanda etapi kujunemisel oli määravaks turusüsteem, mil rõhk asetus eluasemete jaotussüsteemile. Kasutust leidis põhimõte, et leibkond majutatakse tema vajadustest ja võimalusest vastavalt, kuivõrd suudetakse eluaseme eest täies ulatuses maksta, millest tulenevalt riiklikud subsiidiumid vähenesid ja seega vähenes ka uuselamuehitus Neljandat etappi määratletakse uue eluasemepuuduse lainena, mis ei väljendu eluasemefondi tehnilises kvaliteedis, vaid vastuvõetavuses ja sobivuses Kui esimest etappi iseloomustab riiklike reguleerivate finantsvõimaluste kasutamine massiliseks elamuehituseks, siis alates teisest etapist hakkab riiklike vahendite osakaal vähenema, kuna hakatakse tagama eluaseme kvaliteedi tõusu kõikidele sotsiaalsetele rühmadele. Hilisemat, kolmandat etappi iseloomustab eluaseme kvaliteedi valikuline
European Planning Studies, 7:5, 605-621. 7. Elkin, T., McLaren, D. and Hillmann, M. (1991) Reviving the City: Towards Sustainable Urban Development. London: Friends of the Earth. 8. Hall, P. (1996) 1946-1996--From new town to sustainable city, Town and Country Planning, November, pp. 295-297. 9. Ideon, A. (2006). Eeslinnastumisest Tallinna linnastus Hoonestusalade laienemine aastatel 1995-2005. Magistritöö inimgeograafias. 10. Metspalu, P. (2005) Uuselamuehitus ja planeerimispraktika areng Harjumaa näitel. Magistritöö inimgeograafias. Tartu Ülikool, geograafia instituut. 11. Neuman, M. The Compact City Fallacy. (2005) Journal of Planning Education and Research, 25:11-26. 12. Newman, P. and Kenworthy, J. (1989a) Cities and Automobile Dependence. Aldershot: Gower. 13. Newman, P. and Kenworthy, J. (1989b) Gasoline consumption and cities: a comparison of US cities with a global survey
annaabi.ee 
