korraldus põhines feodalismil (feodaaltsivilisatsioon). Piiskop Laoni Adalbero järgi võis ühiskonnas eristatda kolme komponenti: need, kes palvetavad (oratores), kes sõdivad (bellatores) ja kes töötavad (laboratores). Esmast rolli mängivad vaimulikud, täpsemalt mungad, kelle põhiliseks ülesandeks on palvetamine. Palvetamine kindlustab neile kontakti jumalariigiga ja annab maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed (ratsanikud, rüütlid) kes saavad uusaadliks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass. Sinna kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle õiguslik ja sotsiaalne olukord on kõikjal enam- vähem sama ja kes toidavad töösaadustega ära teised kaks ühiskonnakihti.(lisa 1) Talupojale tegi pidevalt muret igapäevase toidu hankimine ja enda olemasolu kindlustamine. Eelkõige oli ta leivatootja. Teda painas põllumajanduse ebakindlus- võrrelduna looduse stiihiate ja tema enda kasina sissetulekuga
peeti selliseks, et neid oli võimatu integreerida venemaa ühiskonda). Muulaste sekka kuulusid ka juudid. Seisustevaheline mobiilsus ehk üleminek ühest seisusest teise. Seisuslik arvukus sõltus elanikkonna loomulikust juurdekasvust ja seisuslikust mobiilsusest. Demograafilised andmed tõestavad, et kõige enam mõjutas sotsiaalne mobiilsus aadliseisust, sest aadliseisus oli teistele seisustele avatud. Uusaadliks saadi eelkõige läbi sõjaväe ja tsiviilteenistuse. Kui tavaline lihtväeline silma paistis, siis võis ta tõusta ohvitseriks, mis tähendas automaatselt aadliseisusesse tõusmist. Teine võimalus aadliks saada oli korraliku hariduse omandamine. Aadliks võis ka saada siis, kui valitseja annetas ordeni või aadlitiitli. 19. sajandi keskpaigal moodustas uusaadel aadliseisusest 60%. 20. sajandil umbes 70%. Aadliseisuse loomulik juurdekasv oli tagasihoidlik.
annaabi.ee 
