E.Wiiralt sündis 20. märtsil 1898. aastal Peterburi kubermangus ning suri 8. jaanuaril 1954. aastal Pariisis. Tema teine väga tuntud kunstiteos on ,,Põrgu". ,,Abtsindijoojad" on valminud kunstniku loominguliste muutuste perioodil. Tegelesteks on kaks joobunud meest, kellel on kahestunud silmatera. E.Wiiralt on kasutanud pinnatöötluses nii uuritsat kui ka ruletti. Rulett võimaldas tänu peenetähnilisele faktuurile tundlikku vormikäsitlust. Tähnilise pinna hele-tumeduse varjundid toovad esile skulpturaalsete nägude ümarad vormid. Selles maalis on on ühendatud nii Eduard Wiiralti tehniline meisterlikkus kui ka emotsionaalne tundlikkus. Kindlasti on see Wiiralti üks tippteoseid. ,,Abtsindijoojad" on puugravüür. Seda maali nägin ma esmakordselt oma käesoleva aasta matemaatika vihiku kaanel
Vasegravüür "Aadam ja Eeva" kujutab jändrike puudega Eedeni aeda, kus hiir lebab vaguralt kassi kõrval. Põder, veis ja jänes ei põgene inimeste jalaaste eest. Aadam ja Eeva seisavad, pead ja liigutused teineteise poole suunatud. Madu ulatab Eevale saatusliku vilja, ja ka Aadam ise on sirutanud käe õuna järele. Nende alastus ei väljenda veel pattu, vaid üht hetke õnnelikust elust enne pattulangemist. Kolmas töö, mis tõestab, kui täpselt käsitses Dürer uuritsat, on gravüür "Rüütel, surm ja kurat". Teemaks valis Dürer ristiusu jõu, mis sümboolselt on kehastunud relvastatud rüütlis. Tema teekond jätkub läbi kuristiku raudse sihikindlusega, teda ei eksita jubeda grimassiga Kurat ega kohutav Surm. Kristlik tugevus jätab rüütli vooruse rajale. Ta rändab edasi kindlas usus, et vääriline missioon ilmutab end tulevikus ise. Kuigi gravüüre on läbi aegade imetletud, on neid siiski peetud maaliga võrreldes vähemtähtsaks
arenguline hüpe inimühiskonna komplekssuses, sotsiaalsed ja rituaalsed toimingud muutusid keerulisemateks, kunst arenes. Homo sapiens sapiensi esimesi populatsioone Euroopas oli kromanjooni inimene, nimi tuleneb leiukohast Edela-Prantsusmaal. Just sel perioodil on eristatavad juba europiidne, negriidne ja mongoliidne rass. Elasid kõige karmimal jääajal. Lisaks koobastele elasid ka nemad avaasulates. Nende kiviriistad olid arenenumad, kasutasid kõõvitsat ja uuritsat. Viimane ilmus spetsiaalselt siis, kui luu hakkas omandama tähtsamat kohta tööriistamaterjalina. Jahiriistana oli kasutusel peamiselt oda. Samuti tulid kasutusele mitmesugused pistikteralised tööriistad, mille luust või puust pära külge või uuretesse kinnitati õhukesed tulekivilaastud. Jätkuvalt olid olulised kirved. Tootlike jõudude areng soodustas paikse asustuse tekkimist, viimasest annavad tunnistust paksemad kultuurkihid elukohtades
annaabi.ee 
