Nimede uurimisega tegeleb teadusharu, mida nimetatakse onomastikaks. Onomastika ehk nimeõpetus on leksikoloogia haru, mis käsitleb nimede struktuuri, algtähendust, päritolu ja muutumist. Sama sõna tähistab ka mingi keele või piirkonna nimesid, nt eesti keele onomastika, Saaremaa onomastika( Aadu Must, 2000: 39). Onomastika on tihedalt seotud ajaloo ning genealoogiaga. Nimede uurimine muutus eriti populaarseks peale Teist maailmasõda, mil asutati terve rida onomastikaga tegelevaid uurimisseltse, klubisid, ajakirju. Inimesi on alati huvitanud nende isiklik ajalugu ja päritolu. Seetõttu pole ka ime, et just Ameerika Nimeseltsi poolt välja antav ajakiri pretendeerib maailma ühe juhtiva nimeajakirja tiitlile(Must 2000:39). Antud selts uurib nimede panemise praktikat nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Euroopa onomastikakeskuseks on Belgias välja antav ajakiri Onoma, kus on avaldatud ka Eesti uurijate töid(Must 2000:39). 1.1. Onomastika1 ja Onomastika2
Kõige enam huvitus majandusajaloost, TÜ-s töötas 19 aastat, möllas ka kogu Vene peal ringi, aga suri ikkagi Saksamaal. Liivi kesk- ja varauusaja uurijad 19. s II poolel Georg Waitzi (Göttingen) õpilased TÜ üks esimesi õppimislepinguid oli just Göttingeni ülikooliga. Alates mõnekuulisest poole- ja aastapikuste programmideni. Mõned jäidki sinna (Rutt Allik). Seal on ka balti ajaloo tähtsaimaid uurimisseltse - Balti ajaloo komisjon. Igal aastal balti ajaloolaste päevad, kus käsitletakse mitmesuguseid balti ajaloo küsimusi kuni tänapäevani. Waitzi õpilasi on ka tagasi pöördunud. Võib rääkida Georg Waitzi koolkonnast. Tartu ülikoolis vedas seda Hausmann. Olulisim saavutus põhjalikul allikauurimisel rajanev töö – allikate publitseerimine. Waitzi ja Hausmanni üliõpilastel oli suur austus fakti vastu,
annaabi.ee 
