vahistada. Pärast piinamise ärakaotamist 18.saj lõpus kasutati teisi sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel. Süüdistatav vabastati ,,ajutiselt". Teine võimalus oli, et süüdistatav, kelle vastu täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest ette oli nähtud. Menetluse põhiraskus ei lasunudki kohtu avalikul asjaga tegelemisel, vaid kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu ei saanud advokaati kasutada- reegel, mida muudeti alles 19.saj algul. Kogu inkvisitsioonimenetluse konstruktsioon oli algselt mõeldud mitte ilmaliku kuriteo ja karistuse jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa ketseri hing. Selline inkvisitsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal. Seda kasutati hiliskeskajal ja uue aja alguses. See asendati 1670.a Ordonnance sur la Procedure Criminelle'ga, mis oli selgelt akusatoorsete joontega ja andis
Püüti täiustada vande andmist: kostjalt võis nõuda mõõgavannet. Pärast piinamise ärakaotamist kasutati teisi sunnivahendeid või rahulduti sellega, et ei vabastatud isikut kohtuotsuse alusel. Süüdistatav vabastati ``ajutiselt``. Teine võimalus oli, et süüdistatav , kelle vastu täielik tõestus võimatu oli, mõisteti kinni lühemaks ajaks, kui see kuriteo eest ette nähtud oli. Menetluse põhiraskus lasus kahtlustatava salajasel ülekuulamisel uurimiskohtuniku poolt. Süüdistatu olukord oli kaunis lootusetu, kuna ta ei saanud kasutada advokaati. Teisest küljest oli tema kasuks legaalne tõendikontroll. Kogu inkvisatsioonimenetlus oli algselt mõeldud mitte ilmaliku kuriteo jaoks, vaid religioosseks menetluseks, et päästa hing. See tingiski ka need salajased ülekuulamised, mille esmaseks ülesandeks ei olnud süüdistatava süü tõestamine, vaid tema hinge päästmine igavesest hukatusest. See inkvisatsioonisüsteem ei kehtinud Prantsusmaal
annaabi.ee 
