407 Imestades pühkis Gabriel käega näo üle ja tundis selle libeda olevat; käsi oli puutumise läbi veriseks saanud. Nüüd alles märkas Gabriel, et surmatud rootslase verine kübar selle süüdlane oli, et teda haavatuks arvati, ja rõõmustas, et see asi teda veel enam tundmatuks tegi. Kui ta elavast Viru uulitsast kiiresti ratsutades läbi oli pääsenud, viivitas ta hobuse sammu, käänas kõrvalisse, pimedasse uulitsasse ja pidas aru, mis nüüd teha. Heameelega oleks ta otsekohe Toompea mäest üles sõitnud ja Mönnikhuseni majja tunginud, aga kuidas Toompea väravast ja rootsi Vahtidest läbi pääseda, ilma et need pettust oleksid märganud? Gabriel teadis, et mõisameeste pealik teist korda Tallinna oli pidanud põgenema, aga kuhu oli Agnes jäänud? Gabrieli süda kipitas seda teada saada, ja see himu oligi teda pöörasele julgustükile -- üksipäini vaenulisse linna tungima kihu-tanud.
sõna, siis teame kõik. Kollased ja lakid läksid täna mööda, ütlen ma mõnikord emale, ja kollased ütlesid tasakesi lakkidele: ,,Homme siis" ning lakid vastasid: ,,Kell kaheksa". Aga teate, mind teevad inimeste jalad juba nukraks. Käivad ja käivad teised mõni aeg üheskoos, amiseerivad ja naeravad ja siis ei käi enam, lähevad üksinda. Vahel kaovad mõlemad paarid, ei lähe enam kunagi meie akna eest mööda ja siis mõtlen ma: kuhu nad küll on saanud? On nad läind teise uulitsasse, teise linna, kuhugi võõrale maale, võib-olla surnuaiale, nii et mitte kunagi ei näe neid enam oma aknast. Eks ole see kurb?" ,,Ja muidugi, see on väga kurb, kui tuttavad jalad ei lähe enam kunagi mööda," arvas ka Indrek ja märkas äkki, et lapse pea oli raskelt tema rinnale vajunud. ,,Magab," sosistas ta õele, kes hoidis lapse jalgu. ,,Süles hea soe," arvas neiu ja lisas sellele juurde, mis pani Indreku peaaegu võpatama: ,,Preili
annaabi.ee 
